"Uute seadmeüleste rakenduste disainimisel leiutatakse päris tihti jalgratast. Rakenduste loojad alustavad iga uue rakenduse disainimist n-ö nullist, sest varasemad oskused ja disainikogemus ei ole dokumenteeritud,“ nentis äsja Tallinna Ülikoolis doktoritöö kaitsnud digitehnoloogiate instituudi doktor.

Seda probleemi Šmorgun oma uurimistööga lahendada üritaski. Seadmeüleseid rakendusi ei pea selle tulemusel hakkama välja töötama enam täiesti algusest. Disainimustrite kogumik aitab leida parima viisi, kuidas soovitud rakendust luua ning kuidas sellega edasi minna.

"Disainimustrid tutvustavad varasemalt sobivaks osutunud lahendusi olukordades, kus ilmneb mõni disainiprobleem,“ selgitas Šmorgun. Tallinna ülikooli interaktsioonidisaini lektor märkis, et erinevaid võimalusi seadmeüleste rakenduste disainimiseks on uuritud ka varem. Siiamaani tehtud tööd olemasoleva disainikogemuse dokumenteerimiseks ja struktureerimiseks pole tehtud aga viisil viisil, et see oskusteave oleks disaineritele lihtsal ja arusaadaval kujul kättesaadav.
Tallinna ülikooli interaktsioonidisaini lektor Ilja Šmorgun selgitab Ühe Minuti Loengus, mis on disanimustrid.

Enamasti keskendutakse rakenduste disainimisel ka ühe kasutaja ja ühe seadme interaktsioonile. Üha olulisemaks muutub võimalus kasutada rakendust korraga erinevatel nutiseadmetel. "Ühele seadmele keskendumine ei arvesta erinevate nutiseadmete ühildamise võimalustega, et toetada sujuvaid kasutusviise,“ tõdes Šmorgun. Rakenduste kasutamist erinevatel seadmetel uurib hajutatud kasutajaliideste disain, mis on inimese ja arvuti interaktsiooni valdkonna osa. 

Eeskuju klassiruumist
Doktoritöö koostamise käigus vaadeldi erinevate seadmete kasutamist klassiruumis. "Külastasime koole, kes kasutavad õppeprotsessis erinevaid seadmeid. Meie jaoks oli oluline mõista, kuidas erinevaid seadmeid kombineeritakse ning millised võivad olla tõrked disainerite ja lõppkasutajate ootuste vahel,“ selgitas töö autor.

Tihtipeale leiavad disainerid küll uusi ja põnevaid lahendusi, aga ei arvesta inimeste sisse harjutatud käitumismustrite, teadmiste ja arusaamadega, millega nende välja töötatud seadmed ühtima peavad. Siin peitus uurijatele oluline õppetund.

"Kui tahame koolidele või kellele tahes teha uue rakenduse, ei saa visata kõike eelnevalt tehtut prügikasti ja otsast alustada. Uued rakendused ei asenda vanu, vaid peaksid integreeruma sellega, mida disainerid on varem teinud ja kuidas inimesed on harjunud varasemaid tööriistu kasutama,“ sõnas lektor. Hea näide on TLÜ teadlaste uuringute põhjal välja töötatud seadmeülene uue põlvkonna e-õpik. e-Koolikott koondab kirjastuste, õpilaste ja õpetajate loodud sisu.

Tuua võib mitmeid näiteid edukatest seadmeülestest rakendustest, mis on juba aastaid kasutusel olnud. Küll aga ei ole disainiprotsessi käigus saadud teave dokumenteeritud. "Oleme tagasiside saamiseks testinud disainimustrite kogumit ekspertide abil. See on andnud kindluse, et oleme õigel teel ning saime väärtuslikku tagasisidet oma kogumi täiendamiseks,“ nägi Šmorgun tulevikku paljutõotavalt.

Doktoritöö pealkiri on "Hajutatud kasutajaliideste disaini toetav mustrite kogu“. Doktoritöö täistekst on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.