Puudumise põhjus võib olla konflikt õpetajaga, mahajäämus ja liiga keeruliseks muutunud õpe, kuid ka vastupidi – liiga lihtne koolis hakkama saamine. Kauri Kaljuste toob aga välja, et noortega tuleb suhelda kui võrdsetega ning noored vajavad tegevusi, milles tunnevad end vajaliku, olulise ja väärtuslikuna.

Teemat, miks lapsed koolist puuduvad käsitles Vikerraadio saade "Huvitaja", kus lisaks Kauri Kaljustele rääkis kasvatusteadlane Tiiu Kuurme koolist kõrvale hoidmise põhjustest.

Kui palju tuleb sinu töös ette noori, kes ei taha põhjusel või teisel koolis käia?

Eks neid tuleb minu töös ka ette. Mõni satub noortekeskusse ajal kui nad peaksid koolis olema ja on ka mõni kes tuleb ise minu juurde. Kui sa räägid nendega, kuidas neil päev on läinud mainivad nad ära, et puudusid tegelikult koolist.

Kas nad suhtuvad sinusse kui noorsootöötajasse kui usaldusisikusse ja julgevad sulle rääkida, miks nad koolis ei käi?

Eks see sõltub noorest. Päris nii ei ole, et ma näen noort esimest korda ja ta tuleb ning ütleb, et tegi koolist poppi. See sõltub usaldusliku suhte tasemest. Ja ka sellest kuidas ja millest me parasjagu räägime.

Probleemidest rääkimiseks on vaja usalduslikku suhet. Tegelikult on see ka enamasti vanematega nii, et vanemad saavad oma lastele n-ö piire ette seada ja suunata, kui neil on usalduslik suhe.

Kuidas sina saavutad noorega usaldusliku suhte, et ta räägib sulle et ta koolis ei käi?

Mina olen avastanud hästi lihtsa nipi: noorde tuleb suhtuda kui täiesti tavalisse inimesse, mitte võtta seda kui võimupositsiooni, rääkida temaga kui võrdsega. Mitte üritada kuidagi nii, et "mina olen täiskasvanu ja sina oled noor", vaid nagu suhtleksid teise täiskasvanuga ja küsiksin tema käest mingeid asju.

Mida need noored põhjusteks on toonud, et ta tuleb juba päeval noortekeskusesse ja koolis ei käinud? Kas see, et ta tuli noortekeskusesse, on hea märk?

Me ka eelistame, et ta käiks pigem koolis, kui ta seal käima peab. Aga põhjused, neid on täiesti seinast seina. On olnud kollektiivseid koolist puudumisi, kus sõbrad mõtlesid, et ei lähe ja siis ma ka ei läinud.

Aga on ka noori kes on öelnud, et nad ei saa mingis tunnis hakkama või nad ei ole võib-olla nii heal tasemel. Ja siis kuidagi suhtlusest tuleb välja, et nad pigem väldivad seda tundi, kui et lähevad sinna ja võib-olla tunnevad ennast läbikukkununa ja kehvasti.

Kuivõrd sinu arvates vastab tõele see hiljutine kuvand, et nüüd on järsku igal pool lootusetult pätistunud noortekambad?

Neid noortekampasid ja kogunemisi, neid on olnud kogu aeg. Nad eelistavad koguneda kuhugi, kus ei ole n-ö täiskasvanud järelvalvet.

Kui me siin nendest parkidest räägime, siis pargid ongi selline koht, kus nad saavad olla väljas, saavad omavahel suhelda, neil ei ole seal otseselt piiranguid ees. Keegi ei kontrolli neid kogu aeg. Nad saavad tunda end vabalt. Neid on olnud kogu aeg.

Selle lootusetult pätistunud suhtes: need samad n-ö noortekambad ehk siis lihtsalt noored, kes on saanud sõpradega kokku, neid on olnud ka täiesti seinast seina. On ka väga tublisid õpilasi, kes kogunevad lihtsalt kuhugi. Ja on ka n-ö pätistunud noori, kes võib-olla otsivad mingisugust väljundit ja leiavad selleks siis natuke vale väljundi, kuhu oma energia suunata. Kui noored on koos ja niisama istuda on ka igav, siis nad otsivad mingisugust tegevust. Sealt tihtipeale tulebki see.

See on siis tegevuse puudus lihtsalt?

Mingis mõttes jah. Täiskasvanu läheb ka sõpradega välja – iga kord ei tee mõtestatud tegevust. Oled juttu rääkinud juba mitu tundi ja tahaks midagi muud teha. Siis lähed näiteks sõpradega bowlingut mängima. Samal ajal kui suhtled, mängid bowlingut. See on noortele umbes sama asi: saavad kokku ja teevad koos mingeid tegevusi. Lihtsalt kahjuks on need tegevused sellised ühiskonna poolt mitte soositud ja võib-olla sellise negatiivse tulemusega.

Kas selline pätikampade teema tõstatamine võib tuua vastupidise efekti sellele, mida ootame, et neile noortele tundubki alternatiivne tegevus just põnev ja põnevalt ohtlik? Et see selline kuvand taasloob ennast?

Jah. Mingis mõttes kindlasti see mõjutab ka noorte käitumist, sest noored on tegelikult ühiskonna peegel. Nad taastoodavad seda, mida näevad, tunnevad ja kogevad.

Eriti teismelise eas on trots võib-olla sees ja tahaks ka kuidagi sellele süsteemile vastanduda või ennast sellest välja võtta. Siis just tundubki, et kui me kogu aeg sellest hästi palju negatiivses võrdes räägime, võibki see kindlasti ka riskigrupi noorele olla tõukeks. Umbes, et nad võiksid meist ka rääkida ja siis teeks midagi sellist, et ma olen kõva mees, kellest nad räägivad. Sel võib kindlasti olla selline mõju.

Samas on sellel ka positiivne mõju. Mina näen, et seesama noorte energia on tohutu potentsiaalne energia, mida kuskil ära kasutada. Seda ongi võimalik kuhugi suunata. Muidugi on seda hästi raske teha, eriti kui juba on see läinud kriminaalsete tegevuste juurde, kui juba on negatiivset käitumist. Seda on raske hakata hiljem parandama.

Sellepärast ongi ennetustöö hästi oluline. Meedias sellest rääkimine on samuti oluline, sest niimoodi näeb ka ühiskond seda probleemi suuremalt ja mõtleb ka rohkem ka selle peale, et kuidas me saaks asja parandada.

Kuidas see ennetustöö välja näeb?

Sellel on ka erinevaid vorme. On kindlatele sihtgruppidele suunatud tegevusi. Või ongi riskigruppidele suunatud tegevusi, sellistele, kellel hakkab natukene hälbekäitumist tekkima.

Kas on mingisugune hetk või konkreetne situatsioon. Kus on aru saada, kus on veel see piir, kus saab veel noort n-ö päästa?

Mulle see väljend, et noort saab ikka veel päästa, üldse ei meeldi, sest see vihjab, et on mingid noored, keda ei ole võimalik absoluutselt aidata, et nad ongi tõesti mõeldud mahakandmisele. Seda kindlasti minu arvates ei ole.

Aga see piir läheb kusagilt sealt... Seda on raske defineerida kust. Aga kindlasti esimeste ilmingute peale tuleks täiskasvanutel ja võimuorganitel ja üldse n-ö selle noorte ümber oleval süsteemil reageerida. See ongi energia suunamine ja selgitamine.

Aga kindlasti ei tohiks see olla liiga manitsev ja kui me karistame noort, siis sealt võib tekkida hoopis efekt, et karistus ei olnudki nii hull. Ka sealt võib see lumepall veerema hakata. Kõik sõltub sellest, kuidas ennetustööd teha ja kuidas käib karistamine.

Võtame näiteks, et noored on kuskil pargis. Laamendavad. Saagisid vana roostes saega maha pargipuu. Tohutu potentsiaal. Mõtle kui palju energiat neil noortel on – tammepuu maha saagida.

Üks asi on sundida neid tegema ühiskondlikult kasulikku tööd ehk karistada. See tähendab negatiivse kontakti loomist. Samas saab politsei ja kõige muuga koos luua positiivse kontakti ja kaasata needsamad noored sealsamas pargis hoogtööpäevale, kus koristamegi seda parki, istutame puid, räägime suhtleme selle noorega. Nii tekitame efekti, et saame teha ka ägedaid asju selle energia ja ajaga.

Tulevikus tuleb ehk neil endil mõte, et ma olen väljas, mul on igav ja ma olen sõpradega. Aga võtame pundi kokku ja koputame linnavalitsuse haljastusosakonna uksele ja ütleme tere, me tahaks koristada ja selles pargis lehti riisuda.

Niisuguseid asju on ka juhtunud noortega, kes on olnud n-ö riskigrupis ja ongi pööranud selle kuidagi positiivseks. Needsamad noored, keda me justkui näeme negatiivsena, võivad olla ka suurte positiivsete muutuste loojad.

Tuleme tagasi kooliskäimise juurde. Kas on veel elulisi näiteid, miks need noored kooli ei jõua?

Enne tõin näite, et noored tunnevad end koolis mahajäänuna, et on raske. Samas on teine samasugune äärmus, kel on koolis liiga kerge. Sealt tekib edasi see, et kui neil on mõnda aega koolis liiga kerge ja nad seetõttu ei käi koolis, siis see võib muutuda selleks, et edaspidi nad koolis ei käigi. Ja see omakorda muutub selleks, et nad on koolist eemal ja läheb keeruliseks.

On ka kurvemaid juhtumeid, kus õpetajatega läbisaamine on mingil hetkel läinud konfliktseks ja see on jäänud lahendamata. See ei peagi üldse olema noore või õpetaja süül. On lihtsalt õhku rippuma jäänud probleem mida ei olegi saanud lahendada. Kodused probleemid on kindlasti suur osa.

Millised need kodused probleemid on?

Suhted vanematega. Suhted õdede-vendadega. Kodune olukord. Isegi kui kõik on hästi, võib see ikkagi mõjutada.

Kahjuks on ka koolikiusamisel suur osa. Teiste õpilastega on raske ja sa ei tahagi oma päeva seal veeta. Su kodus on kehv olukord ja teised teavad seda ja nad võivad seda kurjasti ära kasutada. Et seda vältida, ei minda kooli, vaid kaubanduskeskusesse hängima või parki või noortekeskusesse.

Noortekeskusesse satuvad harva, sest seal on täiskasvanu, kes otseselt ei manitse, aga suunab ikka, et võiks ja peaks koolis ikkagi käima.

Aga tegelikult on põhjus see, millega me peame tegelema. See, et me lihtsalt ütleme, et mine kooli, ei toimi.

Või, et meil Kanuti pargis on noortekambad - paneme sinna turvamehe kõndima. Kanutis ei ole enam kampasid. Nad on kusagil mujal. Nad lihtsalt lähevad mujale. Aga see ei tähenda, et nad lähevad sinna, kuhu me üritame neid suunata.

Aga mida siis teha, kuidas sa neid suunad?

Jällegi hästi seinast seina. Noored on erinevad. Kampade sisemised funktsioonid on erinevad. Kuidas nad suhtlevad omavahel ja töötavad. Seal peabki juhtumist lähtuma.

Tavaliselt peabki leidma selle põhjuse, miks nad on seal, miks nad teevad seda, miks nad ei käi koolis. Kindlasti tuleb kaasata tugisüsteemi. Kaasata koostöövõrgustikku koolid, noortekeskused, noorsoopolitsei ja kohalik omavalitsus ehk kõik, kes puutuvad nende noortega kokku, kõik kes saavad aidata kaasa sellele, et noored end ikkagi käiksid koolis ja osaleksid võib-olla ka ühiskonnaelus aktiivsed.

Aga on sul mõni selline positiivne lugu, kuidas noor on saanud tagasi ree peale?

Näiteks kui oli konflikt õpetajatega, siis kooli sotsiaalpedagoogid on leidnud, miks noor hakkas puuduma ja siis sellega tegelenud.

Meil on ka neid noori, kes on kooli pooleli jätnud juba põhikoolis. Näiteks nad on saanud nii vanaks, et pole enam vaja koolikohustust täita ja tulevad koolist ära. Neid noori tuleb suunata rääkimise käigus, uurida, mida nad elus tahavad teha. Mingis mõttes läbi selle vestluse panna noort mõtlema, et ma pean tegelikult seal koolis käima.

Raske ongi noortega see, kuidas neid kuhugi suunata. Nad ise pakuvad lahendus või mõtlevad selle välja.

Täpselt nagu iga inimesega nii ka noorel on väga raske midagi teha, kui ta ei tea, miks ta seda teeb, kui ta ei näe mõtet oma tegevusel. Siis tal ongi raske end motiveerida.

Eriti kui ta ongi juba sellelt ree pealt maha kukkunud. Selle ree peale tagasi saamiseks tuleb noorega vestelda ja suunata ta selleni, et ta mõtestaks ise miks ta midagi teeb.

Mis tegevused noortele n-ö peale lähevad, et hoida neid koolist viilimisest eemal?

Aitab see, kui ta tunneb end väärtusliku või väärtustatuna. Olukord, mida ta ise ka kontrollib või milles tunneb, et ta loeb, et ta on oluline.

Noortele meeldib teha tegevusi, kus nad on kaasatud, kus nad saavad ise otsustada, kus nad tunnevad end olulise osana protsessist.