Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme toob välja, et maailm on väga muutunud. Inimene läheb kuhugi, näiteks kooli kahel põhjusel. Üks põhjus on selles, et talle väga meeldib see, koht. Teine põhjus on sund või käsk minna.

Tänapäeva inimesed elavad viisil, kus järjest vähem teevad seda, mida sunnitakse, mida kästakse. Suureneb vabade inimeste hulk ühiskonnas ja nii paljud noored inimesed tõlgendavadki enda jaoks, et ma tahan olla vaba ja luban endale aegajalt mitte minna kooli, selgitas Kuurme.

"Kool on muutunud järjest leebemaks ka lubavamaks ja sellega ei kaasne mitte järjest suurem huvi sinna kooli minna, vaid vastupidi, kool on üks valikutest noortele." Kuna valikuid on palju, siis kool, mis ei pruugi olla kergemate killast, ei pruugi olla ka üks valikutest.

Samuti mängib Kuurme sõnul rolli see, milline on kodus suhtumine haridusse ja kooli.

Lastele tegelikult meeldib koolis

Kuurme on uurinud 600 õpilast kümnest erinevast Eesti koolist. Selle käigus analüüsiti ka seda, mis lastele koolis meeldib ja mis ei meeldi. "Tuli välja, et koolis meeldib rohkem kui et koolis ei meeldi, seda nii poistele kui tüdrukutele," tõi Kuurme välja.

Koolis meeldib kõige rohkem suhtlemine eakaaslastega – saab olla koos teistega ja saab nalja. "Kool on sotsiaalne avalik koht, kus noored omavahel kohtuvad."

Kui mõelda siit edasi, miks kooli ei tulda, siis võib see põhjus olla eeltooduga seotud: suhted kaaslastega võivad olla korrast ära ja seepärast hakatakse koolist kõrvale hoidma. "Kui hüppeliselt on kasvanud depressiivsete laste hulk, psühholoogilist abi otsivate laste hulk, siis tuleb ka uurida seda, kuidas on lood nende suhetega, mis on koolis."

Igivana probleem on olnud ka õpilase ja õpetaja suhe. Pikka aega on see suhe tuginenud autoriteedil ja kool on olnud pigem väga autoritaarne asutus. "Mida kaugemale minevikku, seda autoritaarsem on kool olnud."

Tänapäeval räägitakse autoritaarsuse asemel kooli- ja osalusdemokraatiast, kus õpilased saavad kaasa rääkida neid puudutavates otsustes. Põhjamaades teostub see praegu väga jõuliselt. See annab õpilasele osaduse koolis – kool on minu koht ja ma saan kaasa rääkida sellest, mida mulle seal pakutakse ja mida ma seal tegema pean.

Õpetaja kuvand ühiskonnas – alamakstud ullike

Autoritaarsuse ja autoriteedi suhtest koolis rääkides tõstatub tänapäeval üha enam küsimus, miks ei ole õpetajatel koolis autoriteeti?

Seal taga on kompleks põhjusi, sedastab Kuurme. Autoritaarsus põhineb võimupositsioonil, õiguses kamandada, keelata ja käskida. Autoriteetsus põhineb inimese isikuomadustel, väärtustel ja teadmistel, mille kaudu ta pälvib austust.

Ühena põhjustest, miks õpilased ei austa õpetajat, osutab Kuurme ühiskonnas peituvale põhjusele: "Kas ühiskond austab õpetajat?" Kuurme selgitab, et kui meedias kõlab aastakümneid väide, et õpetajatel on niru palk ja seda on vaja tõsta, siis näitab see õpetajat väheväärtuslikuna. "Sellel on oma kõrvalmõju. See näitab õpetajat ühiskonnas kui ullikest, kellele millegi pärast antakse vähe palka ja kuigi seda lakkamatult tõstetakse, jääb see ikka maha sellest, mis on õige."

Sellele probleemile annab tooni ka õpetajaskonna sooline koosseis, kus üle 86 protsenti on naised. See, omakorda, tugevdab soostereotüüpe, kus meeste tööd on kõrgemini tasustatud ja nendest eraldi ei räägitagi. Küll aga räägitakse õpetajaametist kui naistega seotud ametist, mis on alamakstud.

Teine pool probleemist on aga õpetaja autoriteetsus vaimsel pinna. Laiemad muutused on õpetaja kui teadja rolliga massiivse teadmuse ühiskonnas. "On mõeldamatu, et õpetaja oleks mingi asja ülimuslik teadja, kes seda teadmist hirmu ja armuga jagab õpilastele."

Õpetaja tuleb nii oma teadmistelt kui ka staatuselt järjest lähemale õpilastele. Distantsi vähenemisele õpetajate ja õpilaste vahel viitab ka sinatamine ja eesnimepidi kõnetamine.

Tiiu Kuurme hinnangul päästaks selle olukorra loomulik autoriteet ja muudatus koolisuhetele. "Peaks ikka hakkama rõhutatult tegelema koolis suhete ja suhtluskeskkonnaga, et see koht oleks miski, kuhu laps läheb sellepärast, et ta on seal hoitud, kaitstud, hoolitud, märgatud ja tema vajadustele tullakse vastu," arutles Kuurme.

Kas kool on rohkem haridus- või kasvatusasutus?

Koolis käiakse teadmisi saamas, kuid kas kool peaks tegelema ka inimeseks kasvatamisega? "Traditsioonis on kooli peetud asutuseks, mis parandab lapsi teatud vigadest. Lapse kaasasündinud viga on see, et ta teab vähem kui täiskasvanu," selgitas Kuurme. Sellest arusaamast on hakatud taganema ning praegu domineerib ainult üks: kool on haridusasutus.

Kool kindlasti on haridusasutus, kuid samas tuleb olla tähelepanelik ka selle osas, et kool on jätkuvalt ka kasvatusasutus, leiab Kuurme. Kasvatus on sihipärased mõjud, lapse kasvamise saatmine ja lapse suhtemaailma loomisele kaasaaitamine. Koolis toimub see kontekstide kaudu, õpetaja suhtumise ja olukordade lahendamise kaudu. Viimaste hulka kuulub ka näiteks see, kui võrdselt õpilasi koheldakse.

Tiiu Kuurme toob välja, et praegu on koolis väga erinevad ootused poistele ja tüdrukutele. Ootused poistele on madalamad kui tüdrukutele ning see on ka üks põhjus, miks koolist väljalangemine on kordades suurem poiste kui tüdrukute hulgas. Tiiu Kuurme toob oma uuringu põhjal välja, et küsitletud poisid vastasid küllalt tihti, et neilt ei oodata midagi, neil lastakse olla ning nad ei peagi tegema kodutöid. Madalamaid ootusi poistele täheldasid ka tüdrukud.

"See saadab poistele ka signaali, et te oletegi kuidagi rohkem ullikesed või et te olete nii tülikad tegelased, et ma madaldan ootusi teie suhtes ja säästan nii iseennast, mõtleb ülekoormatud õpetaja," kirjeldas Kuurme.

Madalamaid ootusi poistele toonitab ka ühiskonnas kõlav sõnum, et meheks olemise puhul ei ole haridus sedavõrd väärtustatud kui väärtustava seda enda jaoks naised. Diplomeeritute hulgas on mäekõrguselt rohkem naisi, samas on neil naistel 20 protsenti madalam sissetulek, nende jaoks ei ole töökohti. See saadab poistele signaali, et haridus on mingi naiste värk, mis leiba lauale ei too.

Kõik osapooled saavad ootuste erinevustest päris hästi aru. Koolist võetakse see suhtumine kaasa ka hilisemasse ellu, ühiskonda, mis omakorda loobki soodsa pinnase ka soolisele ebavõrdsuse ja palgalõhele.

Tiiu Kuurme intervjuu oli osa Vikerraadio saatest "Huvitaja", mida soovitame kuulata täispikkuses: