Nii arutleb Joonas Taniloo Tartu Tamme Gümnaasiumi kultuuriklassist. Ta leiab, et seda suhtumist saab koolis muuta. Humanitaarained võib atraktiivsemaks muuta erinevate ürituste kaudu.

Teistele eeskujuks olles tutvustas ta möödunud reedel Eesti Kirjandusmuuseumis toimunud humanitaarainete õpilaskonverentsil HUNTS
humanitaarteaduste populariseerimist koolis korraldatud emakeelenädala näitel:

Selle aasta kevadel korraldasin ma oma koolis, Tartu Tamme gümnaasiumis koos meeskonnaga emakeelenädalat. Soovisin selle nädalaga pöörata kaasõpilaste tähelepanu eesti keelele ja kirjandusele erinevate tegevuste kaudu.

Minu üks soov oli suunata nädala tegemistesse ka IT-, tehnoloogia- ning loodushuvilisi noori: muuta pealtnäha humanitaarsuunale mõeldud üritused ka nendele huvipakkuvaks.

Et kõik õpilased teaksid, mis toimub, kasutasin erinevaid infokanaleid: Facebooki, kooli kodulehte, õppeinfosüsteemi, plakateid ning palusin eesti keele õpetajatel üritusi tundides tutvustada. Hiljem tegin ka küsitluse, millele vastas 168 koolikaaslast, ning sealt selgus, et kõige paremini töötasid õpetajate tutvustused ja info jagamine õppeinfosüsteemis.

Tahtsin nädalat alustada meeleolukalt, seega esines improring lõbusate mängudega.

Mälumängus osalesid võistkonnad igast klassist. Konkurents oli tihe ning tagasisideküsitlusest selgus, et osalejad jäid rahule, öeldes näiteks, et see oli põnev ja hästi korraldatud.

Õpitöötoas soovisin, et õpilased mõtleks välja sellise äpi, mida oleks võimalik kasutada eesti keele või kirjanduse tunnis mõne teema juures õppeelemendina. Selline ettevõtmine tundus huvitava ja uudse lähenemisena, kuid seda tasuks lõimida ainetunniga ning võtta ette koos õpetajatega, et töötuba oleks produktiivsem.

Õpilastele kõige enam meelde jäänud sündmus programmis oli kohtumine kirjanik Andrus Kivirähkiga. Paljudele jäi meelde see, et neil oli võimalus ka vahetult kirjanikuga suhelda ja oma küsimustele vastused saada.

Emakeelenädala lõpetas filmiõhtu, kus sai näha mitmeid erinevatest kümnenditest eesti filme. Tagasisidest lugesin kommentaare, kus soovitati filmiõhtut kindlasti korrata, sest see tõi mõnusat vaheldust koolinädalasse.

Minu jaoks oli suur üllatus rohke osavõtt luulevõistlusest, kus tuli etteantud kirjanduslike fraasidega kirjutada üksi või rühmaga luuletus. Väärib märkimist, et žürii valitud esikolmiku moodustasid just nimelt IT-, tehnoloogia- ja loodusklasside õpilasete luuletused.

Mida siis järeldada? Mida õpilased tahavad? Võistlusi. Need pakuvad emotsiooni, sunnivad pingutama ning jäävad selle tõttu ilmselt ka paremini ja eredamalt meelde.
Samuti tahavad nad meeskondlikke tegevusi. Need on kaasahaaravad, võimaldavad suhelda, pakuvad lõbu.

Õpilased naudivad ka kuulsate inimestega kohtumisi. Sellised võimalused on haruldased ning jääb ilmselt pikalt meelde, kui oled saanud küsida midagi tuntud ja tunnustatud inimeselt.

Minu arvates on neid järeldusi võimalik kasutada ka humanitaarainete atraktiivsemaks muutmisel.

Tunnis saab luua võistluslikkusel põhinevaid rühma- või individuaalseid töid, vaadata teemakohaseid filme, kutsuda erilisi külalisi. Kõik see näitab, kui huvitavad ja eripalgelised võivad humanitaarained olla ja juba see tõstab huvi teemade vastu. Kindlasti ei väida ma, et selle kõrval peaks traditsioonilised õppevormid ja meetodid ära unustama, kuid sellistel veidi erilisematel õppevormidel on siiski oma märkimisväärne osa õpilastes huvi tekitamisel.

Kui aga rääkida sellest, kuidas tuua kultuuriüritused noortele lähemale, siis siin on vastus minu arvates kolmes komponendis: korralik reklaam, tugev programm ja läbimõeldud korraldus.

Reklaami tuleks teha igal pool, kus võimalik, kuid minu kogemus näitab, et kõige efektiivsem on anda infot edasi vahetult silmast silma suheldes. Selle vastu ei saa isegi sotsiaalmeedia ja internet.

Programm peaks olema huvipakkuv, sihtrühmale suunatud ning eriilmeline, sisaldades kindlasti ka lõbusamaid tegevusi: need kuluvad vahel väsitavasse koolipäeva marjaks ära.

Läbimõeldud korraldus tähendab seda, et kõik on tehtud külastajale võimalikult mugavaks ja atraktiivseks, toimumispaigad on kergesti leitavad, külastajate peale on mõeldud.

Kui need aspektid on hästi läbimõeldud, siis küllap ka noored tee kultuuriüritusele leiavad.

Kultuuri säilimine sõltub noortest. Niikaua kui leidub noori, keda huvitab meie keel, kultuur ning kombed, siis jääme me rahvuse ja riigina kestma.
Kui koolis humanitaaraineid põnevalt ning kaasahaaravalt õpetatakse, tehakse meeldejäävaid ja meeleolukaid üritusi, siis elavneb ehk ka erinevate inimeste huvi humanitaarainete vastu ning laieneb osavõtt kultuuriüritustest. Nagu ütleb rahvalik laulurida: siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku.

Emakeelenädal Tartu Tamme Gümnaasiumis Autor: Joonas Taniloo

Eesti Kirjandusmuuseumis toimunud humanitaarainete õpilaskonverentsil HUNTS, kus Taniloo oma uuringut tutvustas, oli kohal ka Tartu Ülikooli humanitaarteadlane Kristiina Johanson. Milline oli tema hinnang Joonas Taniloo uuringule?

"Minu jaoks oli Joonase uurimistöö ühiskonna peegel. Teadused, millel on laiemalt humanitaarne eesmärk – näiteks eesti keele ja kultuuri uurimine, et tagada selle säilimine –, kasutavad samuti loodusteaduslikke meetodeid ning vahel on vaja lõpptulemuseni jõudmiseks mitut pealtnäha reaalteaduslikku vahepeatust.

Heaks näiteks on digihumanitaaria järjest kasvav populaarsus. Nii oli ka Joonase ja tema meeskonna programmi ühe õpitoa ülesanne äpi koostamine abiks emakeeleõppes.

Kahtlemata tegi Joonas Taniloo koos meeskonnaga ära suure ja tänuväärse töö mitmel rindel: nad korraldasid oma koolis emakeelenädala programmi, analüüsisid ürituste efektiivsust ning tegid laiemaid järeldusi humanitaarainete õpetamise meetodite kohta.

Mis kõige tähtsam, nad näitasid oma uurimustööga, et humanitaarainete õpe võib olla vaheldusrikas. Nad näitasid, et eesti keele ja kirjanduse omandamiseks on viise, mis "äratavad" rohkem õpilasi kui traditsiooniline kirjandusteaduste analüüs. Miks mitte korraldada järgmistel aastatel sarnasel viisil ka ajaloole pühendatud teemanädal?

Humanitaarteaduste ülesanne on mõtestada oma maa ajalugu, keelt ja kultuuri, sest kui me seda ei teeks, ei oskaks me neid väärtusi ka hoida. HUNTSi teemade ring tervikuna näitas, et huvi ajaloo, keele ja kultuuri vastu saab alguse õpilaste endi seest, näiteks lemmikmuusika analüüsist, esiema eluloo uurimisest ning pööningult leitud ajaloolise väärtusega eseme oma kätega restaureerimisest. Kuidas tohiksimegi õpilaste selliseid huvisid mitte soodustada?