Arvutitega üleskasvanud ja esimest korda valimisõiguse saanud noored olid agarad hääletajad, kes eelistasid oma valiku esitada paberil, mitte elektrooniliselt.

Seda kinnitavat uuringut tutvustab täna Eesti Kirjandusmuuseumis toimuval humanitaarainete õpilaskonverentsil HUNTS Jakob Keller, kes õpib Jaan Poska Gümnaasiumi 12. klassis.

Kelleri uuring on jätk tema kooliõe Annaliisa-Helena Toomi uuringule. Toom küsis enne valimisi koolikaaslaste käest: "Kas läheksid valima, kui KOV valimised toimuksid homme?". Kindlasti oleks järgmisel päeval valima läinud 34% küsitletutest.

Kui Keller hakkas uurima, kui paljud tema valimisealistest koolikaaslastest tegelikult valima jõudsid, arvas ta, et see protsent jääb samuti alla 50. Tema hüpotees ei pidanud aga paika. Selgus, et valimas käis lausa 65% küsitletutest.

Siinjuures on oluline märkida, et mõlemad küsitlused olid anonüümsed ja seetõttu ei saa väita, et neile vastasid täpselt samad õpilased. Samuti erinesid mõnevõrra küsitlustele vastanute arvud: Toomi küsitlusele vastas 78 õpilast, Kelleri omale 86.

Samas on üle-eestilistest küsitlusuuringutest teada, et valimisõiguse saanud ligi 24 000-st 16–17-aastasest noorest osales kohalikel valimistel ligikaudu 59%. See on suurem aktiivsus kui kogu rahvastiku valimisosalus (53%)

Mihkel Solvak Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudist ütles, et järgmises vanuserühmas (18–20 a) oli osalus juba selgelt alla keskmise: "See tähendab, et valijagrupp, kes sai värskelt valimisõiguse, kasutas seda tunduvalt aktiivsemalt, kui on noored valijad eelmistel valimistel kasutanud."

Solvaku sõnul täheldati sarnast fenomeni ka Austrias ja Norras. Austrias langetati valimisiga 16 aastani 2007. aastal tehtud reformiga. Norras langetati 2011. aastal riikliku eksperimendi käigus valimisiga ajutiselt 16 aastani ainult osas omavalitsustes. Solvak arvab, et esimesel sellisel valimisel on osalus suurem ilmselt tänu uudsusele.

"Austrias on kõige nooremate valijate aktiivsus edaspidi jäänud samale tasemele muude nooremapoolsete valijate omga, st olnud pigem väike. Norras pärast eksperimenti valimisiga ei langetatud."

Noored hääletasid jaoskonnas

Kõigist selle vanuserühma noortest e-hääletas vaid käputäis – 1794 ehk 7%.

Ka Kelleri uuringus osalenutest andsid oma hääle elektrooniliselt vähesed: e-hääletas 27% ja jaoskonnas käis 73% vastanutest. Sellegipoolest pidas 47% Kelleri küsitletutest e-hääletust turvaliseks. 44% ei osanud selles seisukohta võtta ja 9% pidas seda ebaturvaliseks.

Kelleri sõnul tõid e-hääletust turvaliseks pidanud oma vastuse põhjendusteks näiteks seda, et nad usaldavad sellega tegelevaid spetsialiste. Samuti öeldi, et nad ei usu riigi e-süsteemide haavatavusse ID-kaardi turvariski tõttu.

"E-hääletuse turvalisuses kahtlejad põhjendasid oma arvamust sellega, et nende arvates ei ole võimalik peale hääletamist reaalselt kontrollida, kas häält muudetakse mõne teise kandidaadi kasuks ning seda, et igasugustesse e-süsteemidesse on võimalik sisse häkkida," rääkis Keller.

Kelle poolt noored hääletasid?

Kelleri uuring on väärtuslik selle poolest, et – nagu ütles ka Mihkel Solvak – noorte tegeliku osaluse kohta ei ole seni ülemäära palju teada.

Kui üldiselt ei ole teada ka seda, kelle poolt värske valimisõigusega noored hääletasid, siis Kelleri uuringust osalenud 56 valimas käinud vastanu poliitilised eelistused olid järgnevad:

• 20 andis oma hääle reformierakonnale,
• 14 sotsiaaldemokraatidele,
• 4 EKRE-le,
• 2 IRL-ile,
• 11 erinevatele valimisliitudele,
• 5 vastanut oma eelistust täpsustada ei soovinud.

Kelleri sõnul otsustasid enam kui pooled (62%) valimas käinutest valitud kandidaadi kasuks, sest neile sobisid selle partei või valimisliidu lubadused. Lisaks sellele tõid Poska Gümnaasiumi noored oma valiku põhjuseks ka näiteks perekonna, sõprade, sugulaste soovitusi ja mõju ning valitud kandidaadi head esinemist mõnel debatil.

Üleriigilised küsitlusandmed on näidanud, et noored tegid oma valiku eelkõige erakonna sildi ja kandidaadi alusel. Kampaania alusel tegid oma otsuse vähesed.

"Enne valimisi tehtud uuringutes ütles suur enamus valima minevatest noortest, et langetavad otsuse eelkõige maailmavaate alusel," sõnas Solvak.

Kas 16- ja 17-aastased noored võiksid ka riigikogu valida?

Kelleri uuringust selgus, et noored olid valimisea langetamise suhtes kohalikel valimistel hästi meelestatud, kuid palju oli ka neid, kel ei olnud selle teema kohta kindlat seisukohta.

53% pidas langetamist vajalikuks/põhjendatuks, 22% mitte ja 26% ei osanud selles seisukohta võtta.

Ka Kelleri ise suhtub sellesse väga positiivselt. Tema arvates on selles vanuses inimene juba piisavalt küps, et kaasa rääkida oma kodukoha poliitikas. Samas on ta riigikogu valmistel valimisea langetamise vastu. "Riigikogu valimiste platvormid võivad jääda paljudele selles vanuses noortele veel raskesti hoomatavaks," arvas ta.

"Võrreldes KOV-iga on vahe ka selles, et KOV-i peamiseks ülesandeks on kohaliku kogukonna elu korraldamine, riigikogul aga seadusandlus. See teeb riigikogu valimistel kaalutletud ja läbimõeldud otsuse olulisemaks."

Sarnasel arvamusel on ka Mihkel Solvak: "KOV-i puhul on selge, et kohalik võim on kõige relevantsem lahendamaks otseseid kohapeal olevaid probleeme, mis noorte elu sellises vanuses kõige rohkem puudutavad: hariduse korraldus, huvitegevus jne."

Samas leiab poliitikauurija, et 16–17-aastane on veel haridussüsteemis ja tema jaoks ei ole relevantsed maksuküsimused, perekonnapoliitika, tervishoiu korraldus. "Need ei ole nii noore inimese jaoks sedavõrd asjakohased probleemid kui inimesele, kes on juba tööturul aktiivne, on lapsi saanud ja peab mõtlema pere- ja lastehoiu küsimustele."

Ta arvab, et kui inimesel palutakse teha valik küsimustes, mis tema jaoks ei tundu veel eluliselt olulised, võib sellel olla halb mõju otsuse kvaliteedile.

Solvak lisab veel järgmist: "Samas on nii Eestis kui ka muudes riikides tehtud uuringud näidanud, et 16- ja 17-aastased noored ei ole oma poliitilises maailmavaates oluliselt ebaküpsemad kui näiteks 18-20 aastased. Kui kokkuvõttes on 16-17-aastased siiski sarnasemad 18-20 aastastega ja see vanuserühm on nii Eestis kui ka mujal olnud enamasti kõige väiksema valimisosalusega rühm. See tähendab, et kui esialgne uudsus kaob, siis võib valimisosalus jälle kahaneda.