Joonas Salu Tartu Jaan Poska Gümnaasiumist sattus lugema uudist uute mobiiltelefonide levikvaliteedi uuringust, kus oli toodud välja, et Apple iPhone 6S on kõige kehvema levikvaliteediga. Autor oli just endale saanud sellise mobiiltelefoni ja sellest tekkis ka soov uurida erinevate mobiiltelefonide levikvaliteeti. Uurimus ilmus õpilaste teadusajakirjas Akadeemiake.

Mobiiltelefon on väikese võimsusega raadiosaatja ja -vastuvõtja. Mobiiltelefonide side toimimiseks on vaja mobiilsidevõrku, mis koosneb tugijaamadest ehk mobiilimastidest, mis on omakorda ühendatud kiire andmesidevõrguga. Mobiiltelefon ja tugijaam vahetavad omavahel andmeid, kasutades raadiolaineid, mille sagedus on vahemikus 380–3700 MHz.

Mobiiltelefoni levikvaliteedi mõjutavad mitmed tegurid:

• näiteks see, kuidas telefoni käes hoida,
• telefoni antenni kvaliteet,
• mobiilimasti kaugus mobiilist,
• füüsilised takistused,
• kasutajate hulk lähipiirkonnas,
• ilmastikuolud.

Nendest probleemidest ülesaamiseks võiks teha suure kiirgusvõimega mobiiltelefoni, aga see ei pruugi olla hea tervisele ning riigid on reguleerinud, kuivõrd võimsaid raadiolaine saatjaid tohivad mobiiltelefonide tootjad oma telefonides kasutada.

Mobiiltelefoni levikvaliteeti on võimalik kirjeldada erinevate parameetritega. Telefonist lähtuva signaali tugevust iseloomustatakse kogu kiirgusvõimsusega, mis kirjeldab, kui suurt võimsust kiirgab telefoni antenn. Signaali vastuvõtu võimet iseloomustatakse isotroopse tundlikkusega, mis kirjeldab, kui väikese võimsusega signaali suudab mobiiltelefon veel vastu võtta.

Nende parameetrite mõõtmiseks on vaja spetsiaalset laborit ja seadmeid, mida antud uurimistöös kasutada ei olnud võimalik. Uurimistöös kasutati levikvaliteedi mõõtmiseks telefonini jõudva ehk vastuvõetava raadiosignaali tugevust, mis annab infot antenni kohta, aga ei anna infot selle kohta, kui nõrga signaali korral on telefon on veel kasutatav. Seda väärtust mõõdab mobiiltelefon ise ning on võimalik telefonist välja lugeda ilma lisaseadmeid kasutamata.

Joonas Salu võttis oma uuringusse oma kodus leidunud seitse nutitelefoni. Telefonid olid erineva vanuse ja hinnaklassiga ning pärinesid neljalt telefonitootjalt: Apple, LG, Motorola ja Samsung. Autor valis mõõtmiste tegemiseks välja üheksa mõõtmiskohta nii siseruumides kui ka välistingimustes Tartu linnas ja selle lähiümbruses ning viis kõigis neis punktides läbi mõõtmised kõigi seitsme nutitelefoniga.

Autor leidis, et uuringus osalenud uuemad telefonid, iPhone 6S ja Samsung Galaxy A5, omasid parimat vastuvõtulevi. Samas vahe parimate ja kehvimate telefoni mudelite vahel ei olnud suur ning levikvaliteet sõltus pigem kasutamise kohast ning ümberkaudsete kasutajate rohkusest kui konkreetsest telefonimudelist.

Levikvaliteet oli parim vabas õhus, väheste kasutajatega piirkonnas ja mobiilimasti läheduses, nii nagu eeldada võikski, ning kehvim rahvarohkemates kohtades ja siseruumides. Samuti leidis ta, et levikvaliteet ei sõltunud sellest, kummas käes telefoni hoida.

Autori soovitus uue telefoni ostjale on, et antenni kvaliteedile tasub tähelepanu pöörata eelkõige siis, kui telefoni kasutatakse peamiselt kehva leviga piirkonnas. Sellistes piirkondades tuleks esiteks võrrelda erinevate mobiilsideoperaatorite signaalitugevusi ning seejärel valida telefon.

Joonas Salu uurimistööd juhendasid Tõnis Eelma ja Einike Reinvelt. Tööd on võimalik täispikkuses lugeda õpilasteaduse ajakirjast Akadeemiake.