"Patsient suutis kontrollida oma jalgade liikumist täielikult omaenda mõtetega ja läbida lõpuks jalgpallistaadioni pikkusega võrreldavaid vahemaid. Me ei oska praegu päris täpselt selgitada, miks on elektrilisel stimulatsioonil taoline mõju, kuid igatahes see töötab," sõnas ajakirjas Nature Medicine ilmunud uurimuse kaasautor Kendall Lee, Minnesotas asuva Mayo kliiniku neuroloogiaprofessor.

Varem on leitud, et elektriimpulsid ergutavad närvide kasvu ja taastumist. Seekord otsustasid teadlased stimuleerida selgroo kahjustada saanud osast allpool asuvat piirkonda. Töörühm kahtlustab seetõttu, et nõrk elektrivool aitab edastada jalgadesse käsklusi selgroomurrul terveks jäänud närvikiudude kaudu.

Piltlikult võib võrrelda stimulatsiooni veehoidla täitmisega. Kui aju enda saadetud signaalidest jääks lihaste liikuma panemiseks ehk tammi ületamiseks väheseks, siis kõrgema veetaseme korral ehk elektrivoolu lisamisel saavad mõned käsklused sellest juba üle loksuda.

Patsiendi loomuliku taastumise võib Lee sõnul sel korral välistada. Ainult füsioteraapia toel lumesaaniõnnetuse üle elanud 29-aastase noormehe seisund ei paranenud. "Ta hakkas oma jalgu liigutama alles paar nädalat pärast seljaajju stimulaatori siirdamist. Samuti suudab ta kontrollida nende liikumist ainult juhul, kui seljaaju stimuleeritakse samal ajal kindlas rütmis ja voolutugevusega ning kitsas piirkonnas," selgitas Lee.

Eelnevalt jõudsid sarnase tulemuseni Louisville'i ülikoolis tegutsenud teadlased. Ent nende toonane uurimus oli pealiskaudsem ja selles kirjeldati vaid esimesi operatsioonile järgnenud edusamme. Lee ja ta kolleegide jalule aidatud patsient suutis kõndida füsioteraapia lõpuks raamiga ühe treeningsessiooni vältel 102 meetrit ja liikuda sekundis keskmiselt 20 sentimeetrit. Kokku käis patsient teraapias 43 nädala vältel 113 korda.

Lee nentis, et sirgjooneliselt katse tulemusi veel teistes maailma haiglates ja laborites igapäevaselt tõenäoliselt korrata ei saa. Samas viitab uuring, et tõsisemate õnnetuste korral ei pruugi katkeda kõik ajust ülejäänud kehasse käsklusi kandvad närvikiud. Ajust lähtuvaid signaale tuleb lihtsalt võimendada. "Aga jällegi, tahaksime ka ise teada, mis toimub. Tegu on ainult oletusega," nentis Lee.

Samuti nentis ta, et laborist väljaspool patsient praegu ei kõnni. Teadlased muutsid uuringut tehes stimulatsiooniprogrammi puldiga jooksvalt ja vastavalt vajadusele. Mõned programmid sobisid paremini seismiseks, teised jällegi kõndimiseks. Argielus oleks Lee sõnul tulevikus võim patsiendi käes, kuid kontroll oleks piiratum.

Lisaks lumesaaniõnnetuse tagajärjel halvatuks jäänud noormehe edasisele jälgimisele teeb töörühm sarnaseid katseid teise patsiendi peal. Põhjapanevate järelduste tegemiseks on kestnud need aga veel liiga vähe aega. Välistada ei saa näiteks võimalust, et iga programmi tuleb vastavalt patsiendi eripäradele täiendavalt häälestada.

Tuleviku suhtes võib siiski optimistlik olla. Lee tööga samal ajal ilmus ajakirjas New England Journal of Medicine teinegi uurimus. Kaks patsienti läbisid USA-s Louisville'i ülikooli teadlaste näpunäiteid järgides ja samasuguse teraapia abil lõpuks Lee patsiendiga võrreldavaid vahemaid. Veel kaks suutsid iseseisvalt püsti tõusta ja istuda ning teha jooksulindil samme meenutavaid liigutusi.

Lahendusel on ka puudusi. Uurimisalused suutsid käia vaid juhul, kui nende seljaaju parasjagu stimuleeriti. Rakukahjustuste ja tahtmatute liigutuste vältimiseks peab olema kasutatav elektrivool aga suhteliselt nõrk. See vähendab omakorda seadme tundlikkust – mõned soovitud liigutused jäävad paratamatult tegemata.

Maailma teistes laborites proovitakse seetõttu ajust lähtuvaid signaale kahjustada saanud kohast täielikult mööda juhtida või taastada katkenud närvikiude tüvirakkudega.