Tehnoloogiline tulevik võib tuua olukorra, milles lausub sõber teisele, et ta teab, mida too mõtleb. Näiliselt võib sarnast situatsiooni tänagi kohata, aga siis on protsessi sisuks vaistul põhinev oletus. Kirjeldatavas tulevikus teaks sõbra käes olev masin, mida mõtleb teise pea. Vähemalt selle mõtlemise osas, milles kasutatakse sõnu.

Näiteks kui öeldakse, et räägitakse oma mõtetes. Taolisest seadmest oleks kasu, kui see on kas kõnevõimetu patsiendi eest hoolitseva arsti või sõbra käes. Halvem, kui taoline võimalus võetakse kasutusele jõustruktuurides, näiteks inimeste ülekuulamiseks. Päris hull oleks sattuda mõtteid lugeva poepidaja juurde.

Öeldu pole enam fantaasia, sest kirjeldatud võimalusele viitavad USA-s Columbia Ülikoolis läbiviidud katsed, mille käigus õnnestus lugeda ajusignaale ja muuta need reaalseks tekstiks. Eksperimentide seeria eesmärk oli seotud muu hulgas kadunud astrofüüsik Stephen Hawkingi elu räsinud amütroopse lateraalse skleroosi ehk ASL-i või insuldist taastuvate patsientidega suhtlusvõimaluse loomiseks.

Uuringu idee lähtus eeldusest, et rääkiva või isegi rääkimisele mõtleva inimese ajus tärkavad teatud asukoha ja aja suhetega ehk mittejuhuslikud signaalid. Uurijad keskendusid ajuoperatsioonile suunatud epilepsia patsientidele. Kasutades võimalust ettenähtud operatsiooni ajal registreerida otse ajupinnal tekkivaid signaale, lasti patsiendil kuulata erinevate inimeste esitatud kõnefragmente. Kõnelejate intonatsiooni erinevus võimaldas eristada sõnade tähenduse või kõlaga seotud kindlaid mustreid. Esialgselt kasutati sõnadena lihtsalt numbreid nullist üheksani.

Kuulamise ajal ajus tekkinud signaalid edastati masinõppealgoritmi jooksutavale arvutil, ehk sisuliselt signaalidest sõnafragmente otsivale tehisintellektile. Analoogset tehnoloogiat kasutavad tänaseks juba paljudesse kodudesse jõudnud inimkõnest soove eristavad Amazoni või Google'i loodud nutiterminalid. Antud juhul ei õppinud masin otseselt kõnet, vaid selle aseainena ajusignaale. Lõppeesmärk oli seostada patsiendi ajus sündinud signaalimustrid talle esitatud sõnadega.

Lõpuks paluti masinal sõna otseses mõttes öelda, mida võiks ajusignaalid selle arvates tähistada. Masina kõnesüntesaator kordas selgelt eristatavaid numbreid. Testimaks, kas inimesed saavad masina sõnadest õigesti aru, paluti real vabatahtlikel kuulata, mida lausub neile masinlik hääl ajust kogutud signaalide põhjal. Testi tulemusel kuulutati arusaadavaks 75 protsenti masina pomisetud või mõmisetud sõnadest.

Edust kantuna kavatsetakse järgmiseks katset korrata juba keerulisemate sõnadega. Teadlasi kannab lootus, et nad saavad katsetada kõnevõime kaotanud isiku ajju istutatud signaale koguvat implantaati. Näiteks kui patsient soovib vett juua, piisab sellele mõtlemisest ja peagi lausub kõnesüntesaatori hääl tema soovi.

Võimalik, et taolise kõnevõimet taastava tehnoloogia kasutusega kaasneva efektina saame teada, kas ja kuivõrd on sõnade moodustamine korraldatud inimeste peades sarnasel moel. Siis ei pea peast kellegi mõtete lugemiseks läbima esmalt masinõppe etappi, mille käigus selgitatakse välja, kuidas moodustab sõnu see konkreetne isik.

Järelikult võib juba varjamatult mängida mõttega, sarnaselt loetava tekstina avalikkusele lugemiseks pakkunud ulmekirjanikega, et tulevikus ei peagi enam suud avama. Suhtlus toimub ajude omavahelises kommunikatsioonis. Ainukeseks eeltingimuseks on siis vastava seadme sisse lülitamine. Loomulikult, kui riik lubab seda üleüldse välja lülitada. Sellisel juhul oleks personaalse mõttevabaduse vastusammuks salakeele kasutamine.

Paraku, kui tehnoloogia oskab mõtteid lugeda, siis sama võimekuse teisest otsast paistab mõtete kirjutamise potentsiaal. Mõtelge nüüd ise, mida võiks see inimese elus muuta. Täna võite veel julgemalt mõtelda.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".