Ian Krajbich Ameerika Ühendriikide Ohio Osariigiülikoolist ja Fadong Chen Hiina Zhejiangi Ülikoolist tegid katseid 102 Ameerika ja Saksa tudengiga. Nad panid nad mängima üht psühholoogiakatsetes tihtilugu mängitavat mängu, kus katseisikule anti väike kenake summa pärisraha, mille ta pidi aga ühel või teisel viisil jagama talle nähtamatu vastasmängijaga.

Igas mänguvoorus anti ühele mängijale valida kahe rahajagamisvõimaluse vahel, mõlemad talle kasulikud, kuid üks rohkem kui teine. Aga seejuures tuli ju arvestada, et järgmises voorus on otsustamisõigus vastasmängijal. Summad ja jagamisvalikud erinesid vooruti.

Kord näiteks sai valida, kas loobuda dollarist või eurost selle nimel, et partner saaks kümme dollarit või eurot juurde. Või siis loobuda ise kümnest dollarist või eurost, et partneri saadav summa oleks kolm dollarit või eurot suurem.

Tähtis oligi see, et iga kord olid mängus natuke uued tingimused ja tuli uuesti mõelda, kuidas nüüd mängida. Tähtis oli ka see, et otsustamiseks anti voorudes ka eri palju aega, kord ainult kaks sekundit, kord tervelt kümme.

Kui nüüd erisuguste mõtlemisaegadega voorusid analüüsiti, siis selguski, et need, kes pika mõtlemise puhul kaldusid kergelt isekusele, kaldusid kiirustades isekusele veelgi enam, ja sama kehtis ka isetuse puhul – kes pikalt mõeldes kergelt isetu, see kiires olukorras veelgi isetum.

Autorid kirjutavad ajakirjas Nature Communications, et küllap on inimestel isekuse ja isetuse skaalal välja kujunenud teatav iseloomulik eelistus, mis pikemalt mõeldes ja strateegiliselt kaalutledes võib siia-sinna muutuda, kuid kui kiirustamiseks läheb ja mõelda aega pole, siis avaldub puhtamal kujul.