Suure kaikaga jumal tõukab isetusele ja koostööle
Koostöövõime on inimestevaheliste suhete üks põhialuseid, mille sarnast ei leia kusagilt mujalt loomariigist. Värske teadustöö vihjab, et suuremate tsivilisatsioonide tekkeks tarvilik võhivõõrastega sümpatiseerimine ja suurema eesmärgi nimel töötamine ei tekkinud aga tühjalt kohalt, vaid selle taga võis olla osaliselt hirm sattuda kättemaksuhimuliste moralistlike jumalate ebasoosingusse.
Hüpoteese, miks erinevad uskumused ja religioon kogukondades kanda kinnitavad, on mitu. ''Ühe koolkonna arvates on religioossed ideed mõistuse tekkimise paratamatu kõrvalprodukt. Kuigi ideed on imelikud, on neil kalduvus ühiskondades kanda kinnitada ja levida. Võibolla on nende näol tegu isegi puuduliku kohastumusega,'' selgitas töö juhtivautor Benjamin Purzycki Kanadas asuvast Briti Columbia ülikoolist.
Teise vaatenurga kohaselt on need aga kasulikud. ''Kultuurideüleselt võib küllaltki ennustatavalt näha, kuidas need kohanduvad piirkondlikele probleemidele, mis vähendavad üksikinimeste kohasust. Olgu nendeks näiteks solidaarsust kasvatavad rituaalid või uskumused, mis julgustavad käitumist viisil, nagu teevad seda ilmalikes ühiskondades karmid karistused ja trahvid,'' laiendas antropoloog. Nüüdisajal tehtavad uuringud näitavad tema sõnul ikka ja jälle, et uskumuste järgmine toob mõõdetavat materiaalset kasu.
Näiteks on eksperimendid vihjanud, et inimesi karistavad, kõikjal viibivad ja kõike teadvad moraalsete väärtustega jumalad vähendavad inimeste isekust. Põhjus on lihtne – otsene hirm nende ebasoosingusse sattuda. Samale asjaolule on viidanud võrdlevad kultuuriuuringud. Kvantitatiivseid uuringuid aga nappis. (''Olen pidanud antropoloogidele selgitama, kuidas saan kvantitatiivset uurimistööd tehes end antropoloogiks pidada,'' möönas Purzycki.)
Ajakirjas Nature ilmunud töös üritas ta kolleegidega välja selgitada, millisel määral kasvatab usk moraliseerivatesse jumalatesse inimeste isetust. Kokku haarasid uuringud kaheksat maailma eri paigas elavat ja erineva usutunnistusega inimrühma, uurimisaluste arv ulatus pea 600ni. ''Näiteks kaasasime küttidest-korilastest Tansaanias elavaid hadzasid, Fidži põliselanikke ja Siberi lõunaosas asuva Tõva vabariigi põlisrahvast,'' sõnas Purzycki. Nõnda olid lisaks läänemaailmale lähedasemale Abrahami jumalale uskumustena esindatud ka esivanemate kummardamine, animism ja üleloomulikud olendid nagu vaimud ja pühakud.
Isetuse hindamiseks kasutati standardset inimeste ausust proovile panevat katset. Osalejad pidid viskama erinevate küljevärvidega täringut ja asetama vastavalt tulemusele 30 münti ükshaaval ühte või teise nende ees asuvasse anumasse. Statistiliselt on katse lõpuks kõige tõenäolisem, et neid on mõlemas 15. Kui aga lisada kompotti inimeste omakasu, hakkab münte nende vaevatasuna määratud potti kogunema reeglina rohkem. Purzycki mängis kaaslastega läbi ka stsenaariumi, kus nende aususest lähtuvalt said kasu anonüümsed kaugemal või lähemal elavad usukaaslased.
Konteksti andmiseks uuris antropoloog ka kohalike käest, kui kõrgete moraalsete väärtuste ja kui kergeks karistajaks nad oma jumalusi pidasid. ''Inimesed, kelle arvates nende jumalad neid ei karista või ei hooli inimeste tegemistest, jagasid endale ja oma kogukonnakaaslastele raha märksa altimalt. Mida karmimaks jumal muutus, seda rohkem lähenes müntide arv 50-50 suhtele,'' märkis Purzycki.
Tulemused vihjavad, et teatud uskumused soodustavad tihedamat koostööd ka usukaaslastega, kelle igapäevane heaolu ei tohiks inimestele evolutsioonilises mõttes korda minna. Samas näivad need aga aitavat vähendada konflikte, soodustada kaubavahetust ja pakkuda tõhusamat kaitset kaugemalt pärit sissetungijate eest.
Odavad jumalad
Sellegipoolest ei arva Purzycki, et kõiketeadev selge moraalikompassi ja suure kaikaga jumal on ainus viis koostöö soosimiseks. ''Skandinaavia riigid on klassikaline näide, kuidas isegi suhteliselt väikese riigipoolse sekkumiseta võib olla palju koostööl põhinevaid organisatsioone, mil samal ajal on rahvas religiooni suhtes küllaltki leige,'' mõtiskles Purzycki.
Samas nõuab see tema sõnul, et inimesed osaleksid aktiivselt demokraatlike institutsioonide töös, majandusliku ebavõrdsuse vähendamist ja ligipääsu tagamist näiteks haridusele tervishoiusüsteemile. ''Näiteks on maailmas veidrad paigad nagu USA, kus on äärmuslik majanduslik ebavõrdus ja kasvõi arstile on paksu rahakotita raske pääseda. Samas on sul mingi vajadus religiooni austada, isegi kui sa ei pruugi sellest hoolida,'' sõnas antropoloog.
Mõnes mõttes viitab see nõnda taas kasuliku kohastumuse hüpoteesile. ''Inimesed peavad muutma seda, kuidas nad elavad. Psühholoogilises mõttes on jumalad väga odavad ja nii on lihtsam. See on ka ilmselt kõige suurem väljakutse, millega peavad mitteusklikud inimesed religioossetes ühiskondades silmitsi seisma,'' leidis Purzycki. Kuigi ilmalikud institutsioonid suudaksid tehniliselt täita jumalat rolli piisavalt hästi, on ülemineku alginvesteering väga suur.
''Olen julgustanud inimesi meelde jätma, et töö ei ütle midagi religiooni headuse kohta. See tekitab paljudes segadust. Kui väita, et religioon soodustab koostööd, siis on see mõneti eksitav, kuna loob positiivse kuvandi. Peame meelde jätma, et kui inimesed koostööd teevad, siis võivad nad koos teha ka väga koledaid ja kohutavaid asju,'' rõhutas antropoloog. Teiste sõnadega, koostöö iseeneses pole ei hea ega halb. Küsimus on selles, mida inimesed selle abil teevad või mis neil mõttes on.