Qinghua Liu Ameerika Ühendriikide Texase osariigist Southwesterni ülikoolist ja ta kolleegid tegid katseid mutanthiirtega, kes olid pidevalt unised. Võrreldes neid hiiri tavaliste hiirtega õnnestus teadlastel jälile saada ajus leiduvatele valgumolekulidele, mis peavad arvet, kui kaua on loom ärkvel olnud.

Mutatsioonivabadel hiirtel koguneb ärkveloleku kestel nende valgumolekulide külge ajapikku fosfaatrühmi PO₄. Need on nagu väikesed keemilised lipikud, mida lisandub üsna kindlate intervallide järel ja mille hulk osutabki üsna täpselt, millal hiir viimati maganud on.

Katse näitas, et mida rohkem neid lipikuid nende molekulide külge oli kogunenud, seda kauemaks ja seda sügavamalt hiir lõpuks magama jäi. Une ajal tuli aga fosfaatrühmade valgumolekulid aga molekulide küljest uuesti lahti ja kell läks taas nulli.

Liu ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Nature, et nad leidsid hiire ajust umbes 80 niisugust valgumolekuli, mis ärkveloleku ajal enda külge fosfaatrühmi koguvad ja une ajal neist loobuvad. Enamasti kohtab neid molekule närvirakkude omavahelistes ühenduskohtades sünapides.

Avastusest on loodetavasti abi unehäirete raviks. Küllap on inimese ajus samasugune unekell ja kui õnnestub leida ravim, mis soodustab fosfaatrühmade kinnitumist õigel ajal õigete valkude külge, võiks see aidata unetust leevendada.