Katry Ahi leidis, et Eesti ministrite nõunikest avaliku teenistuse või mittepoliitilise taustaga ligi pooled, neist mitmed on ennast erakonnapoliitikast distantseerinud. Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudis kaitstud tööst järeldub seega, et Eestis on nõuniku ametikoht institutsionaliseerimata. Nõunike tegevuste ampluaa ja koostööpartnerid sõltuvad peamiselt ministri ja nõuniku persoonidest, kuid ka avaliku halduse süsteemist ja poliitilisest kultuurist tervikuna.

"Erinevalt "nõuniku" ametikoha nimetusest, domineerivad Eestis mittenõuandvad rollid. Enamik nõunikest on ühenduslüliks poliitilise ja administratiivse sfääri vahel, vahendades ministrit ametnikele ja vastupidi," selgitas Ahi. Eeskätt tähendab see ministrit vahendavaid, koordineerivaid ja filtreerivaid ülesandeid. Sõltuvalt teemade prioriteetsusest ning nõunike taustateadmistest leidub ka eksperdi ja lisaressursi rollis olevaid nõunikke.

Selgelt eristuvad uurimuses kaks nõuniku tüüpi, mida teaduskirjanduse klassifikatsioonides ei esine – ministri isiklik meedianõunik ning "nõuniku" ametinimetusega assisteerivaid ülesandeid täitev nõunik.

Läbiviidud analüüsi põhjal saab Ahi sõnul järeldada, et Eesti ministrite nõunikud ei täida avalike teenistujate ega poliitikute funktsiooni, vaid vahelülina hõlbustavad eelkõige ministri, aga teatud juhtudel ka ametnikkonna tegevust, ehk on kommunikatsioonisillaks ametnike ja ministri vahel.

"Ministrite poolt ametisse nimetatud nõunikud moodustavad tema lähimeeskonna, kes on abiks ministri ametiga kaasnevate eesmärkide elluviimiseks piiratud ametiaja jooksul. Ühe intervjueeritava nägemus "ministri nõunikud on ministri erinevad kehaosad, kes on mõistus, kes on käed, kes on suu" iseloomustab tabavalt Eesti ministrite nõunike olemust," lisas töö autor.

Magistritööd "Ministrite nõunike profiil ja rollid: Eesti näide" juhendas TTÜ Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi professor Tiina Randma-Liiv. Oponent oli riigikogu liige, Tartu Ülikooli avaliku halduse magister Marko Pomerants.