Parim rakendus Eesti suurimale saasteainele oleks viia see maa alla ({{commentsTotal}})

Foto: Postimees/Scanpix

Eesti suurim saastav jääde on põlevkivituhk, millele parim rakendus oleks seda sõna otseses mõttes viia tagasi maasse, nii põlluväetisena kui kaevanduse täiteainena, leiab Rein Kuusik, TTÜ anorgaaniliste materjalide labori vanemteadur.

Põlevkivituhka jääb aastas üle seitse miljonit tonni. 24. aprilli Postimees tõstatas teema, et ministeerium peab põlevkivituhka ohtlikuks jäätmeks. “Praegu on ta ohtlik, aga tahetakse ohutuks nimetada,” sedastas Rein Kuusik “Terevisioonis”.

Praegu kasutatakse seitsmest miljonist tonnist jäägina tekkivast põlevkivist vaid 700 000 tonni.

Põlevkivituhast on tehtud ja tehakse praegugi ehitusmaterjale, täpsemalt põlevkivituha plokke. Juba Nõukogude ajal kasutati seda mullaparandajana, et vähendada muldade happelisust, sest happeliste muldadega põldudel saagikus väiksem.

Viimase kasutusviisi puhul on aga keeruline olnud tuha mulda viimise tehnika – kas panna seda põllule tuhana või graanulitena.

TTÜs tegeletaksegi sellega, et toota põlevkivituhast graanuleid, mis oleksid mugavaimad ja sobivad just konkreetse põllutüübi jaoks. Lisaks uuritakse võimalusi, kuidas panna tuhagraanulitesse ka muid toitaineid, et põlluviljakust selle kaudu veelgi kasvatada.

“On oluline leida massiivseid kasutusalasid. Kui agrokeemiasse suunatud kasutamine on mõõdukates kogustes, siis dramaatiliselt muudaks olukorda see, kui põlevkivituhka taaskasutataks kaevandusalade täitmisel,” kirjeldas Kuusik.

See aga vajab kaevandamistehnoloogiate muutmist. Enne maa alla tagasi viimist on vaja tuhka keemiliselt töödelda. “See lahendus võib jätta ära vajaduse tuhka mägedesse ladustada,” ütles Kuusik.

Mis teeb põlevkivituha keskkonnale kahjulikuks?

Tuhk on mistahes kütuse põletamise järele jääv mineraalne anorgaaniline osa. Kui põletame puitu, jääb alles puutuhk, kui põletame põlevkivi, jääb alles põlevkivituhk.

Ohtlik on see viimane põhjusel, et põlevkivi sisaldab 60 protsenti karbonaatsetseid kivimeid, näiteks dolomiiti ja lubjakivi. Lubjakivist jääb pärast põlemist lagunemise käigus alles vaba lubi, mis omakorda annab veega reageerides tugevalt aluselise ehk kõrgleelise ühendi. Viimane omakorda ongi keskkonda jõudes kahjulik.

Rein Kuusik märgib, et ka seebikivi on kõrgleeline, kuid seepides kasutatuna meile väga vajalik ja kasulik. Küsimus, millega teadlased peavad vajalikuks tegelenda on, kuidas põlevkivituha kõrgleelisust targalt ära kasutada.

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: