"Elavate inimeste kolju sisse aukude tegemine oli kiviajal tegelikult laialt levinud. Näited Lõuna- ja Kesk-Ameerikast on muidugi klassikalised. Ent seda nägi ka siinsamas – Euroopas. Osa inimestest olid juba toona järeldanud, et peas toimuv mõjutab käitumist. Seda kasutati krooniliste peavalude leevendamiseks... ja rituaalsetel põhjustel," märkis uurimuse juhtivautor Fernando Ramirez Rozzi, Prantsuse uurimisasutuse CNRS paleobioloog ERR Novaatorile antud intervjuus. Kokku leiab märke kolju avamisest 5–10 protsendilt kiviaegsetelt koljudelt.

Tõsi, kolju avamiseks kasutatud tehnikad olid jämedakoelised. Inimestel polnud abiks midagi peale kivitööriistade. Sellele vaatamata ei lõppenud need inimeste surmaga väga sageli. Paljudel luudel leiab märke nende osalisest paranemisest.

See viitab, et taolisi operatsioone teinud inimesed olid kogenud, mis jätab omakorda õhku mitu võimalust. Edukale operatsioonile eelnesid mitmed nurjunud katsed või harjutasid toonased ravitsejad enne teiste elusolendite peal.

Prantsusmaalt Champ-Durandi leiupaigast päevavalgele tulnud härja kolju viitab viimasele võimalusele. "Ma olen näinud oma karjääri vältel tõesti väga paljusid inimeste koljusid ja selle looma pea sisse augu tegemiseks kasutatud tehnika on samasugune," leidis Ramirez Rozzi. Ligikaudu 5400–5000 aasta vanuse kolju leidnud töörühm oli varem järeldanud, et ruutja augu oli tekitanud teise härja sarv. Paleobioloog rõhutas aga, et koljus polnud traumale viitavaid pragusid.

Igal juhul oleks olnud augu tekitamine võigas vaatepilt. Toonased tööriistad olid puhaste lõigete tegemiseks liiga nürid. Selle asemel said piirkonnas elanud inimesed kasutada kahte tehnikat. "Neist esimene hõlmas kolju sisse üksteise kõrvale väikeste aukude tagumist. Umbes nii nagu saab avada konserviavajata plekkpurki. Teine tehnika haaras luukihtide järkjärguliselt üksteise pealt maha koorimist," selgitas Ramirez Rozzi.

Kui osa koljust eemaldati tõepoolest raviotstarbel, ei pruukinud see olla väga halb mõte. Ka tänapäeva ajukirurgid võtavad selle viimases hädas appi ajuverejooksu või ajuturse korral.

Ramirez Rozzi sõnul ei saa nad täielikult välistada, et veise pea sisse ei tehtud auku mõnel rituaalsel põhjusel. "Selles kontekstis peeti aga kariloomi inimestest palju vähem väärtuslikeks ehk see ei tundu eriti tõenäoline. Seega eelistame praegu hüpoteesi, et veist kasutati katseloomana või üritati äärmisel juhul tema elu päästa," sõnas paleobioloog.

Viimasel juhul kukkus katse lõppkokkuvõttes läbi. Kuna luudel pole paranemismärke, suri loom vahetult pärast operatsiooni või juba enne seda.

Uuringut kirjeldav töö ilmus ajakirjas Scientific Reports.