STEM ehk Science, Technology, Engineering and Math on eesti keeles loodus- ja täppisteadused ehk LTT. Viimastel aastatel on aga STEMi lühendile lisama hakatud tähe A, mis tähistab Arts’i ehk kunste. Nii on STEMist saanud STEAM (i.k aur).

A tähe ehk kunstide lisamise eesmärk on arendada rohkem loovoskusi, aga ka näiteks probleemilahendamist ja kriitilist mõtlemist, mis on 21. sajandi oskuste puhul järjest olulisemad.

Lisaks on eesmärk õpetada neid kõiki valdkondi omavahel seotuna, et õpilased saaksid aru, kus erinevate valdkondade teadmisi kasutada saab. See tähendab näiteks loovalt erinevate tehnoloogiavahendite kasutamist teadmiste omandamisel.

STEM ei ole kuiv ja igav

Praegune mõiste STEM ei tohiks ühelgi lapsel seostuda igava ja “kuiva” faktituupimisega. STEAMi puhul seotakse needsamad faktiteadmised rohkem loova ja probleemilahendamisoskust arendavate õpitegevustega. Sisuliselt peaks see viitama eduelamusele kogemuse, mitte hinnete kaudu.

Eestis kipub õppetöö koolis olema aga suunatud rohkem faktide õpetamisele kui loovalt probleemilahenduse käigus nende teadmiste kasutamisele.

“Küsimus ei olegi nii palju nendes seadmetes, kuivõrd kuidas kasutada neid seadmeid loovalt koostöös probleemide lahendamiseks,” kirjeldas Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia keskuse vanemteadurTammets.

Seega kipub Eestis STEAMi juurutamisel takistuseks saama õpetajate väljaõpe. Kui tehnilisi vahendeid jagub nii koolidesse kui lasteaedadesse, siis napib õpetajaid, kes oskaksid neid seadmeid loovalt kasutades õppetöös ära kasutada.

Tammetsi sõnul on õpetajatel jätkuvalt seisukoht, et nad peavad “ära õpetama oma aine” ning probleemilahenduse ülesannete ja tehnoloogiaseadmete appivõtmisele aega ei jää.

Ta tõdeb sealjuures, et endale peab otsa vaatama ka ülikool, kelle välja töötada on uued viisid uuenduslikult lähenevate õpetajate õpetamiseks. Siinkohal peab valmisolek olema ka õppejõududel, kes suudaksid tudengeid uuel moel õpetada.

Kitsaskoht õppetasemete vahel

Kitsaskoht näib olevat ka õppetasemete vahel. Kui lasteaias robootikaga tegelenud laps lähen kooli, võivad seal olla sootuks teised õppemeetodid, mis ei toeta eelnevalt õpitu edasi arendamist. Sama juhtub üleminekul põhikooli esimestest astmetest põhikooli lõppu ning täiesti uued õppemeetodid on gümnaasiumis.

Probleem on korraga kinni nii õpetajate ettevalmistuses kui õppekavades, mille koostamisel peaks silmas pidama ka probleemõppe ja STEAMi kohta õppekavas. See vajaks oluliselt suuremat lõimimist ainete vahel ja võimalik, et üks koht selleks oleks valikkursustes.

Sama moodi võivad taolist probleem- ja avastusõpet toetada huviringid, näiteks robootikaringid.

Selle puhul aga rõhutab Tammets, et ka huvihariduses on vaja, et õppemetoodika oleks tõenduspõhine ja see vajab ülikoolide ja huviringide koostööd.

Selleks peaks ülikool tegema uuringuid huviringides, et saada aru, kuidas seal õpetatakse ning toetada tõenduspõhiste õppemeetoditega.