Reportaaž: kuidas Kiviõlis valemeid õpikutest pärisellu toodi

Samal ajal, kui täna uuesti koolipinki istunud poisid ja tüdrukud võtsid suvest veel viimast, kogunesid Kiviõli I keskkooli kolmkümmend üksteisele võõrast inimest, et anda panus riikliku õppekava värskendamisse, mida on sageli süüdistatud elukauguses. 23.–25. augustini toimunud STEM (Science, Technology, Engineering, Mathematics) koolituse eesmärk oli mõelda välja ülesandeid, kus situatsioonid ja arvutused on päriselulised. ERR käis kohapeal ettevõtmist jälgimas.
Kiviõlisse jõudnud, sõitsime fotograafiga esimese asjana sisse vale kooli hoovi, laskmata end häirida sellest, et koolimaja ette pargitud üksikud autod ja nõukogudeaegne remontimata koolimaja ei tahtnud sellise uuendusliku ettevõtmisega kokku sobida. Kiviõli ju. "Tüüpilised eestlased," märkis koolituse koordinaator Kristjan Lepp hiljem õige kooli aulas vesteldes. "Iga kord, kui telekas näidatakse Kiviõli, on seal kaadrid mingisugustest lagunenud hoonetest. Meil on siin uus Maxima ja Grossi, miks te neid ei filmi?"
Koolituse esimesel päeval moodustatud rühmad olid selleks ajaks kolinud aulast klassiruumidesse ja asunud ülesandeid koostama. Nende hiljutise sealolu reetsid saali keskele ringselt seatud toolid ja mustad kohvitassid puhvetilaual. Lepa sõnul kuluski kogu esimene päev peaasjalikult sellele, et inimesed saaksid üksteisega tuttavaks. Õiget eelhäälestust ja sujuvat meeskonnatööd ei jäetud sugugi saatuse hooleks – enne rühmade moodustamist täitis igaüks Belbini-nimelise meeskondlike rollide testi, mille tulemuste alusel jagati kõik viide rühma.
Selle teadmise võrra oli meeskondade tööd kõrvalt ka põnevam jälgida. Need olid loodud, et hästi töötada. Kuigi peamiselt õpetajad ja haridusspetsialistid Eesti erinevatest koolidest, oli koolitusele mobiliseeritud ka praktikuid, näiteks Elronist ja isegi üks sama kooli abiturient. Kuigi võinuks eeldada, et innovatsioon on jäetud eelkõige noorte inimeste kanda, polnud tegelik pilt päris selline – osalejaid oli koolitusel igas vanuses ning võib julgelt pakkuda, et mõne õpetaja staaž jäi isegi viie aastakümne ümber.
Enamikes rühmades töötati ninapidi koos laua taga, taustal täiskirjutatud tahvel andmas tunnistust hiljutisest ägedast ajurünnakust. Ühes noorterühmas oli arutelu üle kogu klassi laiali valgunud ja ettepanekuid ning arvamusi põrgatati tahvli juures seisvale rühmajuhile igast võimalikust suunast. Sellises keskkonnas oli eriti lihtne vaatlejana infiltreeruda, samas oli keeruline pärast lühikest jälgimist nii suure õhinaga töötavas kollektiivis vaiki olla; mitmel korral pidin end poolelt sõnalt peatama, et mitte ise ka arutelusse sekkuda.
Lõpetanud keskkooli just mitte liiga hiljuti, oli klassiruumis istumise kogemus jõudnud muutuda päris võõraks. Loodusteaduste klassis, kus õpikute ja muu kraamiga koormatud lauad jätsid mulje, et suvevaheajale joosti siit poole tunni pealt, tekkis muidugi miskine nostalgia. Isegi juhuslikult püütud katked rühmaaruteludest, nagu "Kas sa kiiruse valemi panid sisse?" või "Aga teeme nii, et nad peavad valgustugevuse ka välja arvutama!" tekitasid tõsisema igatsuse matemaatika ja füüsika järele, millega lõpparve tegemist keskkoolis pingsalt oodatud sai.
Töö selgemaid tulemusi hakkasime nägema koolituse viimasel, kolmandal päeval. Hommikul tutvustasid rühmad aulas oma töid põgusalt teistele rühmadele ning kadusid seejärel taas igaüks oma ruumidesse, sest aeg oli üksteise töid üle vaatama hakata. Tõtt-öelda olin ma lootnud, et saan koolituse käigus valminud ülesandeid hakata kohapeal ka ise lahendama, aga viimaseks päevaks selgus tõsiasi, et koostatud materjalid oli oma interdistsiplinaarsuselt ja mahult niivõrd ambitsioonikad, et mõne ülesande lahendamiseks tuleks varuda aega ning kannatust terve õppeveerandi ja isegi -aasta jagu.
Jälgisin ühte rühma selle ülesande ajal lähemalt ning selle tunni aja jooksul tundus, et märkusi ja täpsustusi võib tegelikult teha lõputult. Lõputult võib lisada asju, mida õpilastel on vaja mõõta, arvutada ja järeldada ning sama lõputult võib täpsustada ja parandada tööjuhendeid. Palju jäi kriitikast kõlama ka vajadus keeletoimetuse ja -korrektuuri järele. Endamisi mõtlesin seepeale, et kui tahta interdistsiplinaarsusele veel vinti peale keerata, siis võiks ülesandesse kaasata ka eesti keele ning lasta õpilastel tööjuhendite peal toimetajatööd harjutada. Aga kuskile tuleb muidugi tõmmata piir.
Pärast isekeskis arutlemist pöörduti tehtud parandustega töö autorite juurde. Kuigi esimene noot kriitikat oli keeruline üle oponeeriva rühma huulte tulema – eestlaslik tagasihoidlikkus, mis muu –, jäädi oma tagasisidet andes üdini ausaks ja konstruktiivseks. Kui vaja, ei jäetud kriitikat ka võlgu; näiteks on eredalt meeles, kuidas muidu malbena mõjunud vanadaamid emalõvidena oma töö kaitsele viskusid, mis noore oponendi korraks suud maigutama jättis.
Küsimusele, miks selline üritus just Kiviõlis korraldada, vastas Lepp üsna oodatavalt, et "Miks mitte?" ja lisas, et Kiviõlis on kõigil neil inimestel võimalik segajatest eemale saada ja ühele ühisele eesmärgile keskenduda. Tuli nõustuda – Kiviõli on täpselt see koht, kuhu tulla, kui on vaja igapäeva kiusatustest ja tülinast eemale saada ning mõtteid fokusseerida.
Koolituse päris lõpus, tagasisideringil märkisid mitmed osalised, et kuigi väga pika järjestikuse töö peale hakkas "pea huugama" ning puhkepause oleks pidanud sagedamini ja ehk isegi mängulisemalt tegema, siis nõustuti ühiselt, et taoline kolmepäevane üritus oli nende jaoks inspireeriv mitmeis mõttes ning väärib paari lisapäevaga korraldamist ka edaspidi.
Selleks, et kahepäevasele olemisele kohane lõpp anda, ronisime fotograafiga ühe Kiviõli poolkoksi- ehk tuhamäe otsa. Viimati tegin seda ilmselt põhikooli alguses ning 13 aastat tagasi avanes ülevalt hoopis lagedam pilt. Tollal polnud Kiviõlis veel ilmselt nõnda arvestatavat turismitaristut ning kindlasti polnud mäe otsas kõlarit, mis oma neopsühhedeelsete meloodiatega isegi võimendas seda igavikutunnet, mille tekkimist ta oli mõeldud takistama.
Koos Noored Kooli vilistlase ja Kiviõli I keskkooli õpetaja Kristjan Lepaga kuulusid koolituse "STEM – ideest tööriistani" korraldusmeeskonda ka Peetri kooli ajaloo- ja tehnoloogiaõpetaja Rainer Kaasik-Aaslav ja Sinimäe kooli õpetaja Liisi Sarap.