"II tüüpi diabeet ei ole üks suur ühetaoline hall mass. Tegu on mitme erinevat tüüpi haigusega, mis vajavad veidi erinevat ravi. Kui me selle omaks võtame, saame hakata pakkuma patsientidele asjakohasemat ravi, mis tõstab nende elukvaliteeti," selgitas uurimuse juhtivautor Leif Groop, Lundi ülikooli diabeedi ja endokrinoloogia professor ERR Novaatorile. Groopi ja tema kaaslaste järeldused põhinevad 14 775 patsiendi tervise- ja geeniandmete ning nende vere uurimisel.

Diabeedi puhul ei tooda kõhunääre insuliini piisavalt või on kaotanud keharakud hormooni suhtes tundlikkuse. Seetõttu on inimeste veresuhkrutase tavapärasest kõrgem. Klassikaliselt jaotatakse haigus kaheks.

I tüüpi diabeedi korral hävitab inimese enda immuunsüsteem beetarakke, milles insuliini toodetakse. II tüüpi diabeeti peetakse pigem eluviisiga seotud haiguseks. Eeskätt on selle tekkepõhjuseks ülekaalulisus ja vähene liikumine. Muu hulgas kasvatab ˇdiabeet omakorda südamehaiguste, pimedaks jäämise ja neerupuudulikkuse riski.

Käsikäes täppismeditsiini leviku ehk isiklikuma lähenemisega on Groopi hinnangul aeg hakata tegema suuremaid erisusi. Uuringusse kaasatud patsientide tervise- ja geeniandmete põhjal jaguneb diabeet viite rühma. Seejuures on neist igaühel erinev geneetiline profiil ehk iga konkreetset diabeedivormi iseloomustavad geenimuudatused on iseloomulikud vaid sellele vormile. Valesti toimivast immuunsüsteemist on neist tingitud ainult üks.

"Kuid ka üks II tüübi diabeedi alla liigitatud diabeedivorm (SIDD) on peaaegu sama ränk ehk nad vajavad insuliini peaaegu sama vara, kui I tüüpi diabeedi (SAID) diagnoosi saanud patsiendid," viitas professor. Tasub välja tuua, et samasse rühma liigitatud inimesed ei kuulunud esmapilgul riskirühma. Nad olid tüüpiliselt noored ja ka nende kehakaal jäi normi piiridesse. Tõenäoliselt on 2. rühma kuuluvate inimeste diabeet põhjustatud vigastest beetarakkudest.

Terviseandmete põhjal kirjutatakse neile praegu kõige sagedamini ravina välja metformiini. See ei ole aga nende sümptomite põhjal Groopi sõnul kõige parem ravi. Professor rõhutas, et võimalikult vara algava raviga saab vältida tõsisemaid tüsistusi. Samas rühmas esines kõige sagedamini ka diabeedist tingitud nägemiskadu.

Kolmas tõsine diabeedivorm (SIRD) seostus ülekaalulisusega ja oli tingitud insuliinresistentsusest. Teisisõnu ei olnud patsientide keharakud enam hormooni suhtes piisavalt tundlikud. Sinna rühma kuuluvad inimesed võtsid metformiini kõige harvemini, kuigi Groopi sõnul oleks sellest neile kõige rohkem kasu. Neil haigestunutel oli ka tavapärasest kõrgem risk haigestuda maksa- ja kroonilistesse neeruhaigustesse ning diabeetilisse nefropaatiasse.

Viimased kaks diabeedivormi on leebemad ja seostuvad vastavalt rasvumise (MOD) ja vanusega (MARD). Neid annab hoida süvenemast tervislikuma eluviisi ja metformiiniga.

"Selline liigitus võiks aidata panna meil kliinilises kontekstis täpsemaid diagnoose, kuid võtab ilmselt veidi aega, kui see nihe toimub, kuigi põhimõtteliselt on see lihtne," viitas Groop. Samuti rõhutasid autorid, et uuring põhineb Põhjamaades elavate inimeste terviseandmetel ehk maailma teistes paikades võivad olla tekkivad rühmad erinevad ja geneetilisi profiile võib olla rohkemgi. Samuti pole võimalik uurimuse põhjal öelda, kas ühte tüüpi diabeet saab areneda aja möödudes mõnda teist tüüpi diabeediks.

Uurimus ilmus ajakirjas The Lancet: Diabetes & Endocrinology.