Vahur Afanasjevi 2017. aastal romaanivõistluse võitnud romaanis „Serafima ja Bogdan“ toimuvad peaaegu kõik hirmsad sündmused kas sügisel, talvel või väga varasel kevadel. Romaani üks tegelane on Peipsi järv: kui selle kaldal puhkeb tõeline kevad või suvi ja latikad lobistavad, võib hetkeks leida maailmas lootust.

„Õhtul on järve ääres kuulda kudevate latikate lobistamist. Teadjamad inimesed noogutavad selle peale pead ja vaatavad üle, et aknad ei jääks ööseks praokile ega lina õue kuivama. Hommikuks ongi torm kohal – jõuline kevadraju, mis rahuneb päeva või paariga ega too halba ilma, vaid veelgi kauneimaid päevi.“ „Bogdan ja Serafima“, lk 43

Kui tahta ilukirjanduse põhjal tuletada seda, missugune oli ilm siis, kui arvame näiteks romaani tegevust olevat olnud aset leidnud, siis tuleks olla mõnevõrra ettevaatlik.

Näiteks tähistavad klimaatilised tingimused midagi muud kui ilma. Kirjandusvoolus nimega naturalism näib eriti sageli sadavat: näiteks Jaan Oksa jutustuses „Küla“ määndub ja ikaldub kõik vihmas.

Ent vastupidi, Eduard Vilde on autor, kes kaldus võimalusel dokumentaalžanri poole. Tema romaani „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ peategelane Mait Luts 19. sajandi keskpaigas tajub maakeskkonda kahtlemata nii ahistava, pelutava ja näljasena just seepärast, et ta oli maal kokku puutunud 19. sajandil Eesti ala painanud ikaldustega ja sajandi keskpaiga ühe suure näljahädaga aastail 1840–1847.

Kas ilm peab muutuma, tuul pöörduma, et narratiivi pööre tuleks?

Mats Traadi romaani „Inger“ üks algusstseene on torm laiul. Tormis kohtuvad kooliõpetaja Inger ja kalur Arne. Inger mõtleb sel õhtul, kui nad laiult päästetakse, Aino Kallase novellli tegelase Gerdruta Carponai peale, kelle Saaremaad 1710. aastal laastas katk ja ellu jäid vaid kaks inimest: ungari-saksa aadlipreili ja noor kalur Kadariku Laes.

Gerdruta saart laastav torm on katk; Ingeri enda armastus Arne vastu on otsesõnu nagu torm, seda võimsam ja valusam, et mees on abielus. Torm romaanis ei vaibugi, vaid kapseldub kuidagi: lahendust ei ole.

Küllap on kliimanähtuste usaldusväärsus ilukirjandustekstides nüüdiskirjanduses kasvanud: praegu on lihtsa vaevaga võimalik kontrollida seda, milline ilm valitses mingi sündmuse ajal, mida kirjeldatakse. Soovitan lugeda ilukirjandust, olles ilmastiku suhtes valvel: see võib olla omaette lummav kiht ühe romaani koes.

Kas teadsid, et...

Mart Kivastiku romaan „Varblane“ kujutab (ilmselt) Tartut tabanud suuremat mõõtu keeristorm ja romaani tegevuspaik on linn pärast katastroofi, kirjeldus sellisest prügimäestunud paigast, kus torm on kõik avali kiskunud ning põranda alt ja keldritest tuleb välja tegelasi ka ammustest aegadest?

Kas teadsid, et...

Marie Underi traagiline ballaad „Ebajalg“ (1927) kõneleb tuulispasast ehk tornaadost, mis tõstab üles heinakuhjad, sõtkub maha vilja ja murrab puid? Aga tornaado on ballaadis nagu rahvausundis inimtekkeline: ebajalaks käib küla kauneim neid, kelles keeristormi terariistaga visanud nooruk tunneb ära iseoma pruudi.

Kas teadsid, et...

Aino Kallas on nimetanud Eestit „tuulemaaks, geograafiliseks lõbutüdrukuks“?

Kas teadsid, et...

üsna meie lähikonnas on üks paik, mille kliimast mõjutatud loodus on arvatavasti teinud värvilisemaks meie kunsti ja kirjanduse? Friedebert Tuglas on kirjutanud, et Konrad Mägi tuli hallist ja sombusest Peterburist Ahvenamaale ning leidis siit oma maastike sinilüürilised toonid. Aga kas ka mitte Tuglas ise, pärast pikka talve 1907. aasta kevadel samavõrd sombusest Helsingist saarestikku jõudes ei avastanud siit oma kirjelduste värvitekstuuri?