1. Miks ei tasu vaktsineerida haiget last?
Kui inimene on põdenud mõnd rasket haigust ning saanud näiteks antibiootikumravi, siis ei soovitata vaktsineerida. Seda aga mitte põhjusel, et see oleks tervisele ohtlik, vaid seetõttu, et immuunsüsteem on raske haiguse puhul tegelenud haigusega võitlemisega ning nii ei arene vaktsiinist välja korralikku immuunsust.

2. Millistes vaktsiinides on elavhõbeda ja alumiiniumi ühendeid?

3. Kuidas tuvastatakse vaktsiinide kõrvaltoimeid ja kas on võimalik, et mõni kõrvalmõju jääb märkamata?
Kui vaktsiin on pärast kliinilist uuringut turule lubatud, siis nende ohutust jälgitakse pidevalt ka pärast turustamist. Seda tehakse peamiselt patsientide tagasiside põhjal. Ehk kui patsient annab ise teada või räägib perearstile tekkinud kõrvalmõjudest, siis teatatakse ravimiametile, kes omakorda teavitab sellest ravimitootjaid. Vaktsineerida tohivad ainult perearstid ja õed, kes on läbinud spetsiaalse koolituse ning kes oskavad ära tunda võimalikke kõrvalmõjusid ning hinnata ka ravimite koostoimet.

4. Miks teatavad lapsevanemad vaktsiini kõrvaltoimena pikka aega kestvat lapse kiljuvat kisa ja mida sellega teha?

 5. Kuidas saab patsient anda teada ravimi kõrvaltoimest?
Vaktsiini kõrvaltoime võib olla ka vaktsiini mittetoimimine. Näiteks olete vaktsineeritud gripi vastu, kuid haigestute siiski – sellisel juhul tasub sellest teavitada oma perearsti või täita ise ravimi kõrvaltoime teatis. Vaadake videost Iris Saluri lugu gripivaktsiini mittetoimimisest.

6. Kui palju teateid ravimite, näiteks vaktsiinide kõrvalmõjude kohta saab ravimiamet?
2016. aastal müüdi vaktsiine 366 000 annust ning nende kohta sai ravimiamet mullu kokku 45 kõrvaltoimeteatist, millest enamik olid kerged kõrvaltoimed. Seitsmel juhul esines raskemaid kõrvaltoimeid. Kui kokku saab ravimiamet aastas paarsada teatist, siis neist umbes 50–60 on patsientidelt, ülejäänud tulevad arstidelt. Kõik need kõrvaltoimed ei pruugi aga olla tingimata vaktsiini kõrvalmõju, vaid lihtsalt mõni tervisehäire, mis võib olla tingitud millestki muust.

7. Kuidas vaktsiinide kõrvaltoimeid uuritakse?
Kõigepealt tehakse ravimi, sh vaktsiini mõju ja kõrvaltoimetd kindlaks katseklaasis, siis loomkatsetes, seejärel tervetel vabatahtlikel inimestel, seejärel suureplaanilistes uuringutes. See kõik toimub enne turule tulemist ning müüki jõudmise ajaks on ravimitega katseid tehtud vähemalt 10 000 inimesel.

8. Kas on vaktsiine, mis on kellelegi vastunäidustatud?
Jah, on vastunäidustusi. Võimaliku vastunäidustuse jaoks küsitlevad perearstid patsienti ning teevad läbivaatuse. Kindel vastunäidustus on tõsine allergia vaktsiini suhtes. Kuid näiteks imikutel ei ole välja kujunenud vaktsiinide suhtes tõsiseid allergiaid, kuna nad ei ole puutunud korduvalt kokku nende allergeenidega, mida oleks vaktsiiniallergia tekkimiseks vaja. Ka suurematel lastel ning täiskasvanutel on vaktsiiniallergia risk äärmiselt väike, suurusjärgus ühel inimesel miljonist.

Vaktsineerida ei tohi ka juhul, kui inimesel on tugev immuunpuudulikkus. Sellisel juhul on vastunäidustatud elavad nõrgestatud vaktsiinid. Elus nõrgestatud vaktsiinid sisaldavad elusaid nõrgestatud mikroorganisme, mis ei ole võimelised põhjustama haigust, küll aga kujundavad nakkushaiguse eest kaitsva immuunsuse.

9. Kust tuli info, et vaktsineerimine põhjustab autismi?

1998. aastal avaldas Andrew Wakefield uuringu, mis tugines 12 lapse peal tehtud uuringu, mille tulemustes väitis, et liitvaktsiini MMR (leetrid, mumps ja punetised) ja autismispektri häirete tekke vahel on seos. Teised teadlased püüdsid Wakefieldi meetodit kasutades teha kordusuuringuid, et kontrollida selle uuringu väidete paikapidavust suuremate valimirühmadega, kuid sellisele tulemusele ei ole siiani ükski teadusrühm jõudnud. Andrew Wakefieldilt võeti ära arstilitsents, tema teadusartikkel tunnistati võltsinguks ning nagu hiljem selgus, olid Wakefieldil seda uuringut avaldades ärihuvid. Praeguseks on sadade tuhandete katsealuste peal uuritud võimalikku seost vaktsineerimise ja autismi tekkimise vahel. Seda seost ei ole tuvastatud.

10. Kas autism on geneetiline?
Autismi puhul on teada, et 80-90 protsendi ulatuses on tegu geenide mõjuga, kuid see ei ole lihtne. Ei ole üht geeni, mis seda põhjustaks. On uusmutatsioonid, kus pärilikkuse mõju ei olegi ning autism tekibki lapse enda geenide mõjul. Valdavalt on see põhjus kirjas geenides ning erinevate geenide koosmõjus.