„Kolm aastat tagasi suvel hakkas ta kaebama, et süda klopib ja ei saa öösiti magada,“ kirjeldab ema Jana Sepp südames laastamistööd teinud viiruse tekitatud südamepuudulikkuse esimesi sümptomeid.

Perearstile minek viis kibekähku Tartusse intensiivravisse ning järgnes kaks aastat Tartu vahet sõelumist, kuni Maria seisund eelmise aasta detsembris halvenes. Kuigi lastearst hoiatas juba varakult, et süveneva südamepuudulikkusega on ühel hetkel ees südame siirdamine, soovis ema süda, et seda ei juhtuks.

„Nii kaua kui me ei olnud Deaga, selle eelmise patsiendiga, kohtunud, ei olnud kindel, mis sündima hakkab. Aga kui olime Dea laeva peal ära näinud, siis oli tunne, et ohh, see pole ju midagi. Kihutab ees minema, meie seal löntsisime järele,“ kirjeldab Jana kohtumist eelmise Eesti südamesiirdamispatsiendi Dea Laugmaaga.

Maria ise tõdeb, et operatsioonist kuuldes ta esialgu väga ei mõelnudki selle peale, oli lihtsalt rõõmus avanenud võimaluse üle.

„Lõpuks tuli hirm sisse,“ tunnistab ta. „Aga operatsioon ise ei olnud üldse hull.“

Soomes tuldi perekonda Seppadele nii palju vastu, et esimeste päevade jooksul tegelesid nendega eesti õed. Eesti koolisüsteem seevastu ei osutunud nii paindlikuks.

„Mõned õpetajad tunnistasid alles tagantjärele, et kui südamesiirdamine juba tehtud oli, panid nad „vist liiga suure koormuse peale“,“ kirjeldab Jana ja tunnistab, et põhikooli viimane aasta oli päris raske kõigi jaoks.

„Aga eks see pani lõpuks kooli ka muutma oma õppekava ja suhtumist.“

Maria elus on südamepuudulikkus ja sellest tulenenud siirdamine tähendanud füüsilise vormi raju kõikumist. Ühel hetkel ei saanud enam rattaga sõita ega ujuda ja kuigi sellel suvel saanuks lõpuks jälle, annab operatsiooni mõju end veel tunda.

„Nii rattasõit kui ka pikad käimised väsitavad ikka veel.“

Südamesiirdamisest kulunud aasta on Marial ja Janal kulunud suuresti Soome vahet sõites. Esimesed kaks kuud käidi kontrollis iga kahe nädala tagant, sealt edasi korra kuus ja poole aasta möödudes üle kahe kuu.

„Vereproovid, ultraheli ja südame biopsia – proovitükikesed, mis näitavad kõige paremini, kuidas süda elab,“ kirjeldab Jana kontrollkäikude igakordseid protseduure.

Ja kuidas elab?

„Hästi.“

Sellest hoolimata, et uus süda elab hästi, jääb mingi kontroll ja rohud eluks ajaks. Ka viiruste eest tuleb Marial ennast tulevikus hoolega hoida.

„Parem on, kui haigeks ei jää. Gripivaktsiin tuleb võtta ja kui on viiruste hooaeg, siis mida vähem kuskil käid, seda parem,“ räägib Jana.

Põhikooli lõppedes on ees uus eluetapp. Varasema unistuse kutsekooli hobumajandust õppima minekust lõi südamesiirdamine segamini ja nüüd on Maria võtnud ette gümnaasiumitee.

„Kella seitsmeks peab olema bussi peal, Rõugest bussiga Võrru, sealt teise bussiga koolini,“ kirjeldab Jana igapäevast logistikat. 

Kerge see ei ole, aga sellega võrreldes, et süda töötab, on kõik see väike asi, möönavad ema-tütar.

Ja milline oleks ema soovitus kõigile neile, kel kodus terved lapsed ja kelle probleemid on perekond Seppadega võrreldes suhteliselt väikesed?

„Võib-olla see, et ei tasu liiga palju muretseda. Kunagi ei tea, millal on viimane päev – haigused tulevad ootamatult ja kunagi ei tea, mida homne toob.“ •

Veebisarja valmimisele aitas kaasa haigekassa.