Täna ootab ta juba kolmandat neerusiirdamist – sest erinevalt näiteks südamest peab siiratud neer vastu vaid piiratud aja.

„Ma olen ise meditsiinitaustaga, lõpetanud Tallinna meditsiini- ja tervishoiukõrgkooli, seetõttu teadsin neerupuudulikkusest kõike. Tänu sellele ei tulnud diagnoos mulle nii suure hoobina kui võib-olla tavainimesele tuleks,“ meenutab Jaanika enam kui 20 aasta tagust päeva, mil sai elumuutva teate.

Esimene siiratud neer õnnestus tal saada juba aasta jooksul oma tädipojalt. See pidas vastu 7 aastat, järgnes 3 aastat dialüüsi ning järgmine neer, millega õnnestus elada 9 aastat. Nüüd on Jaanika uuesti dialüüsis ning ootab pikisilmi telefonikõnet, mis annaks teada uue neeru leidmisest.

„Mõned inimesed justkui kardavad natuke siirdamist ja pole selles päris kindlad. Ma küll julgen seda soovitada, sest siiratud neeruga paraneb elukvaliteet märkimisväärselt,“ kinnitab Jaanika.

Neerusiirdamine ainus alternatiiv on dialüüs – meetod, mille abil on võimalik eemaldada neerupuudulikkusega haige vereringest mürgiseid jääkaineid ja üleliigset vedelikku. Seda peab tegema iga päev ning see koos toitumisreeglite ja muude piirangutega teeb neerupuudulikkuse all kannatava inimese elust üsna keerulise.

„Kodus on aparaat, mille külge ma end igal öösel ühendan. 10 tundi võtab ravi ööpäevas ja ma pean selle aja kusagilt leidma. Piirangud on ka toitumisest, vedeliku tarbimises… Ujumas ei tohi käia ega vannis. Lisaks ei tohi ma tõsta raskeid esemeid ja ega mul tegelikult pole jõudu ka nii palju kui tervel inimesel, tõdeb Jaanika, kelle vere hemoglobiinitase on nii madal, et seda tõstetakse regulaarselt vastavate süstidega.

Kuid ka neerusiirdamine, õigemini selle ootamine, võib olla raske protseduur.

„Psühholoogiliselt on neeru ootamine jube raske, kui selle peale kogu aeg mõelda. Seda ei tohigi teha, pead oma elu edasi elama. Kuid kogu aeg peab siiski olema valmis minema, kui see kõne tuleb – ja seetõttu peab telefon kogu aeg laetud olema,“ märgib Jaanika.

Põhja-Eesti Neeruhaigete Seltsi juhatuse liikmena on ta võtnud enda kohuseks avalikkuse teavitamise neerupuudulikkusest, kuid ka samas olukorras olevate inimeste toetamise. Seda on vaja, sest infot võib ühel hetkel olla ka liiga palju.

„Kui see diagnoos tuleb, siis oleks väga hea, kui oleks keegi, kes on selle varem ise läbi teinud. Arstid ja ülejäänud meditsiinipersonal võivad küll piisavalt rääkida, aga ühel hetkel võib tunduda, et infot on liiga palju ja tihtipeale hästi meditsiinilises keeles.“

Seltsielu on üks võimalus ka näha oma olukorda pisut teises valguses.

„Neerupuudulikkus ei ole lihtne haigus, inimesed peavad palju haiglate vahet käima ja kui seal kogu aeg teisi sama haigetena näha, siis võib ühel hetkel ikka masendada küll. Aga kui kohtuda samade inimestega mujal, näha, et nad veedavad koos niisama aega, teevad sporti ja matkavad, saab sellest kindlasti positiivsema laengu.“ •

Veebisarja valmimisele aitas kaasa haigekassa.