Kõnealune APOE geen avastati selle märkimisväärne mõju tõttu juba pea 25 aasta eest. „Sellele vaatamata on suudetud tänaseks vaid osaliselt välja selgitada, miks on see sedavõrd suur riskitegur,“ nentis uurimuse juhtivautor David Holtzman, Washingtoni ülikooli meditsiinikooli neuroloog ERR Novaatorile antud intervjuus.

Pool mõistatusest lahenes juba 1993. aastal. Geeni ühte varianti – APOE e4 – kandvate inimeste ajus leidus oluliselt rohkem valku amüloidbeeta. Järelikult pidi see mõjutama kuidagi valgu ladestumist.

Juhtiva hüpoteesi kohaselt häirib kleepuv valk omakorda neuronite omavahelist suhtlust. See tekitaks Alzheimeri tõbe iseloomustavad sümptomeid, nagu mäluhäired, kohanemisraskused ja otsustusvõime halvenemine. Kuid samas ei suudaks amüloidbeeta üksinda kutsuda esile neuronite sedavõrd ulatuslikku hukku.

Dementsuse all kannatanud inimeste aju lahkamisel on leitud lisaks amüloidbeeta kämpudele ka rakke stabiliseeriva valgu tau puntraid. Selle otseselt Alzheimeri tõvega seostamiseks nappis tõendeid. „Me ei suutnud pikalt uskuda, et tau võib sattuda rakkudest väljaspoole ja astuda seejärel vastastikmõjju APOE valmistatava valguga. Nüüd pole meil aga kahtlust, et amüloidbeeta on see, mis Alzheimeri tõve tekkimiseks tõuke annab, kuid tau on timukas, mis tekitab suurema osa kahjustustest,“ sõnas Holtzman.

Mitu tõendit
Neuroloogi tavatult julge väide põhineb mitmel eksperimendil. Esiteks lisas Holtzmani töörühm hiirte genoomi geeni, mis valmistab valku Alzheimeri tõvele sarnanevat haigust põdevate inimeste ajudes. Loomad ristati teiste hiirtega, kelle genoomi oli täiendatud erinevate APOE variantidega.

Hiljem sündinud ristandite ajusid uurides leidsid teadlased, et kõige ulatuslikumalt olid saanud kahjustada APOE e4 varianti kandvate hiirte aju. Alleeli e3 ja e2 puhul olid koekahjustused väiksemad. APOE geenita näriliste ajudes puudusid need peaaegu täielikult. „Juba see üksinda on veenev tõend, et geen mõjutab ka tau-proteiini tõttu tekkivate kahjustuste ulatust,“ märkis Holtzman.

Eksperimendi järgmise sammuna kasvatas töörühm APOE4 kandvate hiirte aju tugirakke – astrotsüüte – ja mikrogliia rakke samas kasvukultuuris inimeste tau valku sisaldavate neuronitega. Järgnenud immuunvastuse mõjul hakkasid närvirakud massiliselt surema.

Uute ravimite suunas
Kuid kui APOE geen näib olevat ajule kohati sedavõrd ohtlik, miks pole evolutsioon sellest kümnete tuhandete aastate jooksul lahti saanud? „Enamike seni tehtud uuringute põhjal on päris selge, et kui sul pole just ajuhaigust või -vigastust, ei tundu see ajus midagi eriti korda saatvat. Teisisõnu võid elada nii, et sul pole seda ajus ega ülejäänud kehas üldse ja sul on ikka kõik korras. Evolutsioonilises mõttes puudub selle välja rookimiseks väga hea põhjus,“ selgitas neuroloog.

Kohati võib sellest isegi kasu olla. „APOE mõjutab kaasasündinud immuunvastust. Oleme näinud seda ajus, teised teistes kehaosades. Sellel näib nakkuste vältimise ja ennetamise kontekstis olevat oma roll,“ lisas Holtzmann. Kõik kisub kiiva kroonilise põletiku või haiguse nagu Alzheimeri tõve puhul.

Julgustavana viitavad tulemused, et APOE valgu taset vähendavad ravimid ravimid võiksid üheaegselt leevendada amüloidbeeta ja tau mõju. Teisisõnu saaks edasi lükata nii haiguse algust kui ka vähendada kahjustuste ulatust. Terapeutilise mõju kinnitamiseks tuleb teha esmalt täiendavaid loomkatseid.

„See on hetkel veel suuresti spekulatsioon, kuid selline kahetahuline APOE põhjustatav mehhanism võib olla ka teiste ajuhaiguste taga, mida iseloomustab valkude kämpudesse kogunemine,“ lisas Holtzman. Vähemalt viitavad sellele neurodegeneratiivsesse haigustesse surnud 79 ameeriklase aju lahkamisel kogutud andmed.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.