Jäljendamist, näiteks liigutuste või tegevuste „ahvimist“, on seni peetud kognitiivseks oskuseks, mis võimaldab inimestel õppida kaaslastelt kultuurilisi nähtusi, näiteks põlluharimist, keelt aga samuti tehnoloogiat, kunsti ja teadust.

Pikka aega on teatud sedagi, et ka ahvid jäljendavad samal moel ning eeldatud, et ka samal põhjusel. Ahvipoegade võime jäljendada on kesisem kui inimlaste oma, sest seni on arvatud, et ahvidel napib võimet sotsiaalseid ja kommunikatsiivseid jäljendamisi teha.

See pole aga päris nii.

Lundi ülikooli teadlased jälgisid Rootsis asuva Furuviki loomaaia šimpanside jäljendamistegevusi, võrdlesid neid inimeste omadega ning jõudsid järeldusele, et ligikaudu kümne protsendi ulatuses jäljendavad mõlema liigi esindajad sama moodi.

Jäljendati samu tegevusi: kallistamist, käte plaksutamist, musitamist ja tähelepanu saamiseks klaasile koputamist. Viimase puhul on oluline märkida, et tegu oli siiski loomaaiaga ning inimesed kipuvad seal tähelepanu saamiseks koputama puuri klaasile, sama teevad ka ahvid.

Miks see oluline on?

Nende eelmainitud tegevuste kopeerimise juures pole midagi enneolematut ega ebatavalist. Ja just see tõik viitabki asjaolule, et need jäljendamistegevused kannavad endas pigem sotsiaalset ja kommunikatiivset eesmärki, mitte õppimise eesmärki, mida on seni peetud jäljendamistegevuste puhul olulisimaks.

Selle uuringu tulemuste põhjal annavad autorid seletuse, et ahvide evolutsiooni käigus oli jäljendamistegevusel oluline koht suhtlusel ja kiindumusel, selle kõrval muidugi oli jäljendamisel ka õppimise funktsioon.

Uuringu tulemused ilmusid ajakirjas Primates.