Küll aga teame seda, et nimed on üks keeleuniversaale ehk keelenähtuseid, mis esineb kõigis keeltes. „Maailmas pole keeli, kus nimesid ei oleks,” rääkis Päll.

Nimetamine on koguni nii universaalne, et see ei piirdu inimeste maailmaga. „Tegelikult on täheldatud ka seda, et isegi loomariigis on nimetamise alged olemas,” sõnas Päll. Keelekorraldaja tõi näiteks šimpansid, keda on õpetatud inimestega suhtlema – need loomad tunnevad ära nii inimest kirjeldava märgi kui ka nende endi kohta käiva märgi. Samuti on märgatud, et teatud vaalalised eristavad liigikaaslasi.

Inimühiskondades on nimetamine üks maailma vaatlemise viise, me nimetame nähtusi kas sõnadega või anname neile tinglikult tähistuse ehk sildi, mis on siis nimi või mõnikord ka number. „Selliselt me mõtestame enda jaoks maailma ja nimi on tegelikult hingestamise viis, me anname nimesid nendele kohtadele ja asjadele, mis on meile olulised, mida me tahame eristada,” selgitas Peeter Päll.

Ilmselt on aga inimeste nimed kõige vanemad. Tekkelt järgmised võivad olla kohtade nimed. Nimede valdamine võib olla ka omamoodi indikaator. „Nimede tundmine näitab kohaliku kultuuri tundmist. Kui me näiteks keele ära õpime, siis nimesid me nii lihtsalt ära ei õpi,” selgitas keelekorraldaja.

Tänapäeval on aga lisandunud uusi nimetamise kombeid – me oleme hakanud nimesid andma loodusnähtustele, tormidele. Ka internetistumine on nimemaailma värskendanud. „Inimesed annavad tänapäeval nimesid arvutivõrgu aadressidele ehk domeenidele, nii et nimede maailm muudkui kasvab,” rääkis Päll.