Järeldused põhinevad Liibanoni rannikul asuvast Sidoni linnast leitud viie kaananlase luudest eraldatud DNA täielikul järjestamisel. Säilmete vanus ulatub 3700 aastani. Genoome kõrvutati teiste samal ajastul Euraasias elanud inimeste pärilikkusainega. Lisaks uurisid teadlased eesotsas Chris Tyler-Smithi ja Marc Haberiga Suurbritannias asuvast Wellcome Trust Sangeri instituudist tänapäeval elava 99 liibanonlase DNA-d.

Töörühm leidis, et kaananlaste pärilikkusaine moodustab liibanonlaste genoomist enam kui 90 protsenti. Teisisõnu, "piibel teatab küll kaananlaste linnade ja selle elanike hävitamisest, kuid kui see paika peab, poleks saanud kaananlased geneetiliselt panustada tänapäeval elavate inimeste genoomi," viitas Tyler-Smith vastuolule. Märke ulatuslikust linnade laastamisest pole leidnud varem ka piirkonnas väljakaevamisi teinud arheoloogid. Küll on aga aastatuhandete vältel hävinenud või hävitatud peaaegu kõik kaananlaste enda ürikud.

Ülejäänud seitse protsenti nüüdisaegsete liibanonlaste pärilikkusainest pärineb idapoolsetes steppides elanud inimestelt. "Me ei tea hetkel, kes nad täpselt olid, kust nad tulid ja miks nad üldse Levanti suunas rändasid," nentis Haber. Tõenäoliselt leidis segunemine aset 3800–2200 aasta eest. Lisaks näitab uuring, et kuigi tänapäeval ilmestavad Liibanoni usul põhinevad lõhed, pole see jätnud veel olulist jälge liibanonlaste genoomi.

Uurimus annab aimu ka kaananlaste enda päritolust. Vana-Kreeka ajaloolaste sõnul rändas rahvas Levanti piirkonda kaugemalt idast. Kreeklastel oli õigus vaid poolenisti. Kaananlaste juured ulatuvad esimeste 10 000 aasta eest Levanti piirkonnas paikseks jäänud põlluharijateni. Pool nende pärilikkusainest sarnaneb aga umbes 5000 aasta eest Iraani aladel elanud inimeste DNA-le.

"Iidsel DNA-l põhinevad geeniuuringud võimaldavad mõista meil paremini ajalugu ja vastata küsimustele mõistatuslike populatsioonide – nagu kaananlaste – päritolu ja järeltulijate kohta, kes on jätnud ise endast maha vähe ürikuid," lootis Tyler-Smith.

Piirkonna kaugema ajaloo ja erinevate rahvaste omavaheliste suhete parem mõistmine võiks aidata maandada ka tänapäeval piirkonnas nähtavaid pingeid. Teisalt näitlikustab uuring geeniteadlased sõnul, et inimesed võivad olla geneetiliselt üksteisest küll eristamatud, kuid ei salli üksteist sügavate kultuuriliste lõhede tõttu karvavõrdki.

Uurimus ilmus ajakirjas The American Journal of Human Genetics.