"Ioniseeriv kiirgus suudab läbistada pinnase pealmist kihti. Sa pead sellega arvestama. Pole täielikult välistatud, et vastupidavamad eluvormid suudavad end elus hoida, kuid soovitaksin otsida neid vähemalt kahe meetri sügavuselt," nentis uurimuse esimene autor Jennifer Wadsworth e-kirjas.

Tõdemus, et õhuke atmosfäär ei kaitse ultraviolettkiirguse eest kuigi hästi, pole iseenesest uus. Wadsworthi ja ta Edinburghi ülikooli kolleegide uued eksperimendid näitavad aga nüüd, et mikroorganismidele võib saada saatuslikuks ultraviolettkiirguse ja perkloraatidena tuntud molekulide koosmõju. Samade hapnikust ja kloorist koosnevate ühendite olemasolu on peetud üheks olulisemaks planeedi koloniseerimist aeglustavaks teguriks. Hinnaguliselt moodustavad need Marsi pinnasest 0,4–0,6 protsenti.

Vähemalt mõned Maal elavad mikroobid suudavad kasutada perkloraate aga toiduallikana. Samuti langetavad need vee külmumispunkti. Wadsworth otsustas uurida, milliseid eluvõimalusi võiks tingimused pakkuda Maal laialt levinud vastupidavatele mullabakteritele Bacillus subtilis. "Samu mikroobe on leitud kosmosesondide pinnalt. Seeläbi on kardetud, et need võivad saastada ka punase planeedi," selgitas astrobioloog.

Wadsworth lisas uuritavasse Marsi regoliiti matkivasse segusse magneesiumperkloraati ja asetas proovid UV-lambi alla. Seejuures kasutatud kiirgusvoogu peaksid trotsima ka Marsi mikroorganismid. "Selle lisamisel hukkusid bakterid aga kaks korda kiiremini. UV-kiirgus lõhub perkloraadi hüpokloritiks ja kloritiks. Need on mikroorganismidele tõsiselt mürgised," nentis astrobioloog. Sarnaseid reaktsioone võis näha ka teise perkloraatide juuresolekul.

Marsi pinnases leiduva raudoksiidide ja vesinikperoksiidi mõjul võis näha mikroorganismide hukku 11 korda lühema aja vältel. "Tõsi, tegu ei ole ekstreemseid olusid eriti hästi taluva bakteriliigiga, kuid see annab Marsi elukõlblikkusest ikkagi teatava aimduse," leidis Wadsworth. Vähemalt võiksid tulemused pakkuda teatavat julgustust, et planeedi saastumine Maa mikroobidega pole praegusi ettevaatusabinõusid rakendades kuigi tõenäoline.

Euroopa kosmoseagentuur ESA plaanib saata Marsile aastal 2020 kulguri ExoMars, mis suudab koguda täiendavaks analüüsiks proove kuni kahe meetri sügavuselt. Varasemate uuringute kohaselt väheneb perkloraatide hulk pinnases oluliselt meetri sügavusel, ioniseeriv kiirgus suudab tungida aga 1,5 meetri sügavusele.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Scientific Reports.