Aga kuna oleme Allaniga saanud mõnevõrra tagasisidet selle kohta, milline üks õige paast peaks välja nägema, siis kordan veel igaks juhuks üle, millega tegeleme.

Eks me tea ikka, et paastusid on erinevaid. Kuni mahla-, puljongi- ja veepaastuni välja. Aga nagu me oma päris esimestes lugudes ka rääkisime, tähendab Novaatori paastuprojekt siiski õigeusu kirikupaastu põhist paastumist, ehk põhimõtteliselt kõigest loomsest ja suhkrust loobumist. Ise olen seda täiendanud veel nisujahu sisaldavast toidust äraütlemisega ning jätnud oma joogivalikusse alles vaid vee.

***

Füüsiliselt on märkimisväärseim muudatus seotud kehakaaluga, mis on langenud ühtlases rütmis kilo nädala kohta. Paar tuttavat on mind nähes koguni ära ehmatanud ja ettevaatlikult pärinud, kas tervisega on kõik korras. Olgu siis öeldud, et mitte ainult korras, vaid ka paremini kui varem.

Rasvaprotsent on samuti langenud ning lihasmassi osakaal vastavalt tõusnud. Tegelen jooksmise, mitte erilise jõutrenniga (peale üldfüüsiliste harjutuste), nii et lihasmassi mul just lademetes ei ole, seega püüan igapäevaste kätekõverduste ja kõhulihaste harjutustega selle kadumist vältida.

Kuu aja jooksul on selgelt suurenenud unevajadus ja nihkunud unerütm. Pole tavatu, et uni võtab õhtuti võimust juba kella 20 aegu, samas on ka hommikul kell 5 läinud. Samas on kohvi võõrutusnähud nüüdseks täiesti kadunud, nii et hoolimata ärkamise kellaajast ei vaja päev mingit eraldi „käivitamist“. Hakkan lihtsalt liigutama.

Küll aga on kehamassi vähenemisega süvenenud üks mu omapära: kalduvus tavalisel toatemperatuuril pidevalt külma tunda. Muidugi ei vasta ma sellele 24-kraadise toatemperatuuriga, vaid tirin rohkem riiet selga ja pleedi ümber jalgade, aga peresiseseid arutelusid akna lahtihoidmise vajalikkuse teemal on märtsis tavapärasemast rohkem ette tulnud.

***

Toidulaua osas on välja kujunenud juba teatud rutiinid: hommikuti täisrukkijahust näkileib taimse suitsuvorstiga, päeval aga pakub ERRi uudistemaja kohvik isegi kahte valikut taimetoitu – suppi ja tahkemat. Tõsi, nisujahutus ja juustust hoidumine lülitab osa neist mu valikute hulgast välja, aga midagi saab kombineeritud ikka.

Oasalat, mustade ubade ja tomatisalat, avokaadokreem täisrukkileivaga, taimsed supid… tofu. Need on siis kodused toidud.

Liha järele pole tükk aega tundnud, kuid üks värske kiusatus tabas mind ühel selle nädala argiõhtul koju minnes, kui üle terve elamise lõhnas ahvatlevalt kodune pitsa. Eks see krõbeda põhja, juustude ja kastme ning lihapallide kombinatsioon käivitas instinktid… mille vaigistamiseks ma siis komistasin oma ehk suurima pahe otsa.

Suure magusasõbrana olen nimelt mõned korrad siiski alla vandunud ja lubanud endale kommi- või šokolaadiõhtu. Tean küll, et pähkel peaks ajama sama asja, aga no ei maitse ikka päris sama nagu see maius, millega inimloom harjunud on. Tõsi, lõviosa magusavajadusest olen siiski katnud puuviljadega.

Laias laastus on praegu aga tunne selline, et kätte on jõudnud teatud murdepunkt – kas jätkata taimselt ja sellist eluviisi, või on see vaid projekt? Kusjuures abikaasa täheldas, et kui see on projekt, siis tuleb kohati ju jõuga vedada, eluviisi võtaks ilmselt helgemalt omaks.

***

Vaimsete muudatuste lahkamine on selles mõttes keeruline, et muutuste aeg algas minu jaoks juba vähemalt aastat tagasi. Kui ma nüüd ütlen, et olen leidnud ja edasi arendanud tasakaalukama, rahulikuma, mõtisklevama ja sügavuti minevama enda, siis on raske vahet teha, kui palju sellest juba enne paastu algust olemas oli.

Muidugi annab paastuajaga kaasas käiv hingamisaeg süüvimiseks veel tavapärasest paremad võimalused ning olen neid kasutanud midagi. Vaadanud tagasi, aga ka edasi. Millise inimesena tunnen end tahtvat siin maailmas liikuda ja millise jälje jätta.

Selge vaimne muutus on koondumine olulisele ning teatud „vahu“, igasuguse üleliigse, endalt raputamine. Olen hakanud tähele panema, kui palju meie argipäevas on asjatut vaidlust vaidlemise pärast, tühja juttu ja kuulutamist lihtsalt harjumusest. Ning pole sugugi kindel, kas märkimisväärne osa sellestki, millega meedia oma veerge ja eetrit täidab, lõppude lõpuks väga oluline on.

Ehk siis – olen füüsiliselt õhem, aga vaimselt sügavam. Tihedus on kasvanud. Ka suu lahti tegemiste vaheline.

Eks töö arvamustoimetajana muidugi nõuab ikka aeg-ajalt ütlemist. Aga mul pole poliitilist, ideoloogilist või religioosset tuld, mis sunniks näiteks õhtust õhtusse suhtlusmeedias väitlema. Ütlen ära, mis arvan, ja siis panen suu kinni. Sest kõik sai ju öeldud. Ülejäänud on juba vastuvõtmise, tõlgendamise ja interpreteerimise küsimus.

Praegugi panen punkti. Tütre sünnipäev on tulekul.

Novaatori paastuprojekt on ERRi multimeediatoimetaja Allan Rajavee ja arvamustoimetaja Rain Kooli ajakirjanduslik eksperiment, mille käigus nad teevad läbi idakirikute traditsiooni järgiva paastu vastlapäevast lihavõteteni.

Siit on võimalik vaadata nende selle paastunädala kokkuvõtet videos: