Sportlane, kes hakkas tõsiselt trenni tegema, enne kui sai selgeks lugemise-kirjutamise, ning oskab end enne võistlust füüsiliselt parimasse vormi ajastada, kurvastab fänne ikka ja jälle luhtunud võistluse ja selgitusega et «ei pidanud pingele vastu».

Tartu Ülikooli spordipsühholoogia teaduri Aave Hannuse kinnitusel võib sportlastele tippu jõudmisel takistuseks saada just oskamatus võistlusolukorras teadlikult tähelepanu juhtida ehk keskenduda. Tänapäeval tegelevad tippsportlased peale tehnika lihvimise ja füüsise treenimise ka psüühikatreeninguga.

Teadlased on sportlaste psüühiliste protsesside vastu huvi tundnud 1970. aastatest peale. Eestiski tegeletakse sellega juba kümmekond aastat. «Eestis ei paista võib-olla hästi välja, et sellega tegeletakse, aga nõudlus psühholoogide koolituste ja nõustamiste vastu on suur,» märgib Hannus, kes on 11 aasta jooksul koostööd teinud 32 eri spordiala esindajaga.

Hannus selgitab, et spordipsühholoogia on psühholoogia selline rakendusvaldkond, mis uurib kehalise tegevusega seotud psühholoogilisi aspekte ja protsesse. Spordipsühholooge huvitab, kuidas mõjutavad inimese psüühikaprotsessid (näiteks motivatsioon) tema käitumist sportides. Tippspordi (psühholoogid ütlevad tippspordi kohta ekspertsus spordis) puhul uuritakse seega, kuidas sportlase psüühika omadused mõjutavad seda, kui hästi ta on võimeline oma tehnilisi oskusi ja kehalisi võimed võistlusolukorras realiseerima.

Spordipsühholooge huvitab, millised tähelepanu suunamise strateegiad ja ekspertsusega seotud kognitiivsed protsessid aitavad kaasa tippsportlaseks kujunemisele.

Kas on universaalsed tegurid, mille põhjal hinnata, kas inimesest võiks kujuneda tippsportlane?

Aastakümneid on räägitud, et tippsportlaseks saamiseks peab tegema 10 aastat või 10 000 tundi mõtestatud ja sihipärast trenni. See puudutab motoorseid oskusi. Viimasel 15 aastal räägitakse ka, et väga oluline on sealjuures mõtestatud mäng lapsepõlves. Kõnekeeles nimetame seda hoovispordiks või vaba aja liikumiseks. Need on tegevused, mida lapsed algatavad ja kus nad kehtestavad ise reegleid, mitte täiskasvanu ei ütle, et nüüd teete nii. Näiteks mängivad rahvastepalli või kulli ja lõpetavad siis, kui tuju otsa saab.

Viimase 15 aasta uuringud üle maailma viitavad, et tippsoorituse eelduseks on see, et 6.–12. eluaastani oleks lastel palju rohkem mõtestatud mängu ja vähem mõtestatud treeningut. 12.–15. eluaasta vahel algab spetsialiseerumine, kus mõtestatud treening ja mõtestatud mäng tasakaalustuvad ning tippsportlaseks kujunemine algab pärast 15. eluaastat. Sellistel tingimustel on šansid tippsporti jõuda suured. Last ei pea tingimata kolmeaastaselt trenni panema ja siis sundima teda kogu aeg sama spordialaga tegelema.

Tartu ülikoolis alustasime selliste uurimustega hiljuti, tänavu kevadel valmis üks magistritöö, kus intervjueeriti detailselt seitset karjääri lõpetanud või lõpetavat Eesti ekspertsportlast ning uuriti, kui palju nad lapsena õues mängisid, aias töötasid, koolis käisid ja igasugu muid tegevus tegid. Seitsmest kolmel sportlasel ei olnud enne 12 eluaastat üldse mõtestatud treeninguid, mis viitab samuti sellele, et last ei pea kolmeaastaselt trenni viima.

Seega – lastel võiks lasta rohkem omavahel mängida, selle asemel, et täita nende päevakava trennide ja muude huviringidega?

Jah. Sealjuures on oluline, et laps saaks ise spordiala valida ning tal oleks võimalus koos eakaaslastega osaleda niisama meelepärases tegevuses. Öeldakse, et kuni 12. eluaastani on proovimise aastad.

Struktureeritud trennis on lapsel palju lihtsalt seismist, ootamist, kuulamist ja jutustamist, mis tähendab, et lapse füüsiline koormus trennis ei ole tingimata nii suur, kui vanemad ehk loodavad.

Kui vaadata viimase 50 aasta suundumusi, siis Euroopas on näha, et lapsed muutuvad ülekaalulisemaks, nende kehalised võimed langevad ja samas tegelevad nad rohkem organiseeritud spordiga. Varasemaga võrreldes lapsed eriti palju rohkem energiat ei tarbi. Põhjused, miks on rohkem ülekaalulisi ning kehvemate võimete ja oskustega lapsi, on mujal – nad liiguvad rohkem autoga kodust kooli, koolist trenni, trennist laulukoori ja sealt koju. Üldist normaalset füüsilist aktiivsust jääb väheks ja lapsel ei kujune võimekust, mis võimaldaks tal jõuda tippsporti.

Kui lasta lastel rohkem niisama õues ringi joosta ning omi mänge mängida, siis kuidas on see seotud suurema tõenäosusega jõuda tulevikus tippsporti?

Inimese üks oluline psühholoogiline vajadus on autonoomsuse ehk iseotsustamise vajadus. Mõtestatud mängu juures on tegu sisemiselt motiveeritud tegevusega, mida lapsed teevad ise, sest see on põnev, mitte sellepärast, et ema viib trenni. Lapsed kogevad seda, et muutuvad osavamaks ja kiiremaks ja see tegevus on nende jaoks iseenesest nauditav.

Millest jääb täiskasvanud tippsportlastel puudu, et nad vajavad spordipsühholoogide abi?

Kõige tavalisem probleem ongi see, et võistlustel ei suudeta realiseerida oma võimeid ja oskusi nii nagu trennis. Terve sportlase puhul tähendab nõustamine enamasti harimist. Selgitame sportlasele psüühikaprotsesside omavahelisi seoseid, kuidas on närvisüsteemi talitlus seotud sportliku sooritusega. Närvisüsteemi erutuse ja seeläbi kehaliste võimete realiseerumise ning keskendumise fookuse määrab motivatsioon: kas inimene on motiveeritud soovist teha oma parim võimetekohane sooritus või keskendub ta võrdlusele teistega.

Häda kipubki olema selles, et trennis harjutab sportlane võimete realiseerimist ja võistlustel keskendub teistest parem olemisele. Mis tähendab, et ta teeb võistlustel teist asja kui trennis. Küsimus on selles, kuidas sportlane suudab võistlustel tulemuse mõtet ignoreerida ja keskenduda oma sooritusele. Ainuke asi, mida sportlane saab teha, on realiseerida oma võimed ja siis on võistluse lõpuks näha, mis tulemuse see annab võrreldes konkurentidega.

Nõustamise protsess näeb välja nii, et sportlasega tehakse enamasti keskendumisharjutusi, kuidas oma tähelepanuprotsesse juhtida.

Kas need on individuaalsed harjutused?

Enamasti proovime need koos läbi, aga psühholoogilised treeningud on sellised, kus sportlane harjutab ikkagi ise. See ei tähenda, et sportlane mediteerib iga päev tund aega, vaid pigem on tegu paarisekundiliste harjutustega trenni käigus.

Kuivõrd võib psüühika mõjutada kogu sportlikku sooritust?

Psühholoogilised oskused ei kompenseeri puuduvaid tehnilisi oskusi, küll aga takistab oskamatus oma psüühikaprotsesse juhtida kehaliste oskuste ja võimete realiseerimist. Närvisüsteem juhib motoorse soorituse täideviimist.

Kas psühholoogiline treening on pidev protsess või on seda vaja konkreetsetel juhtudel, näiteks enne võistlusi?

See on pidev protsess ja peaks algama juba lapseeas. Spordipsühholoogilised meetodid on rakendatavad lapseeast ja soodustavad lapse arengut. Aga sportlased kipuvad harjutusi tegema enne võistlusi. Kuna tegu on tehnilise oskusega, siis niipea, kui ei harjuta, oskuse tase langeb. Kujutlustehnika analüüsid viitavad sellele, et kui saame hinnata kujutluse kasutamisest tulenevat lisaefekti kehalisele sooritusele, siis ilma kujutlustreeningut jätkamata kahe nädala jooksul selle lisaefekt väheneb umbes poole võrra. Niisiis peaks neid harjutusi tegema pidevalt.

Psühholoogilised oskused, nagu keskendumise ja eesmärkide püstitamise oskus, on tehnilised ja neid saab treenida, aga seda tuleb teha süstemaatiliselt. Piiriks on sportlase enda motivatsioon psüühikatreeningut teha. Nendel juhtudel, kus sportlane on psüühikatreeninguks motiveeritud, paraneb ka kehaliste võimete realiseerimine.

Tooge palun mõni sellise harjutuse näide.

Sportlane õpib tähele panema endale tegevuse käigus antavaid negatiivseid hinnanguid. Näiteks laskur harjutab ja mõtleb, et see oli hea lask, see oli halb lask – ta annab iseendale pidevalt hinnanguid ning keskendab tähelepanu tulemusele, mitte sellele, mismoodi ta peaks lasku ette valmistama ja laskma. Treening näeb välja sellisena, et ta õpib tähele panema neid protsesse, mis tal peas toimuvad ja nihutama tähelepanu fookust tegevusele, mitte hinnangutele. Alguses on see raske ja sellega tuleb teadlikult tegeleda, aga see muutub automaatsemaks. Öeldakse, et keskendumine algab keskendumise otsusest, et millele ma keskendun. Treenerid ikka armastavad hüüda: «Keskendu!», aga õiget fookust on vaja teadlikult harjutada.

Kui suur on psüühilisel treeningul treeneri roll?

Ideaalis peakski selliseid psüühikatreeninguid juhtima treener ja väga paljude treeneritega on meil olnud ka hea koostöö. Eestis ei ole küll ühtegi kliinilist spordipsühholoogi, tema abi võiks rohkem vaja minna mingite häirete puhul, kui sportimist segavad näiteks stress või perekondlikud probleemid. Aga kõige lihtsama ja samas tähtsama saab treener ära teha.

Millistel juhtudel teie abi veel vajatakse, peale selle, et võistlustel ei suudeta keskenduda?

Palju on tööd lastega, kellel on sisuliselt täpselt sama probleem, ent lisandub vanemate surve ja väiksem kogemus. Samuti liiguvad lapsed ühest vanuserühmast teise. Kui nooremas vanuserühmas oli laps iga kord poodiumil ja minnes vanemasse rühma seal järsku ei ole, siis ei saa ta sellega alati hakkama.

Üks valdkond on karjääri lõpetamine. Planeeritud lõpetamine on lihtsam, sest sportlane on saanud selle ette valmistada. Ootamatu lõpp vigastuse tagajärjel või näiteks majandusseisu tõttu on alati raskem ja vajab sekkumist.

Ilmselt on psühholoogilise nõustamise puhul ka vahe, kas tegu on näiteks individuaal- või meeskonnaalaga.

Jah. Eripärad tulevad ka soorituse kestusest ja sellest, kuidas saame sooritust hinnata. Tennises võibki tennisist teha väga hea mängu ja oma võimed realiseerida, aga mängu tulemus sõltub vastasest, kui on tugev vastane, siis on tulemuseks kaotus. Sõltub, kuidas kaotuse headust või soorituse kvaliteeti hinnata. Mõnel spordialal on sekundi ja sentimeetriga väga hea mõõta.

Kas mõned spordialad on kuidagi stressirohkemad või nõuavad endaga psühholoogilises mõttes rohkem tööd?

Ei, tippsoorituse tasemel ei ole vahet. Soorituse käigus toimuvad psüühikaprotsessid on üsna ühesugused, ole sa autoroolis, vee all või suuskadel. Samasuguseid uurimusi tehakse ka sooloartistide, muusikute ja näitlejatega.

Artikkel ilmus ajakirjas Universitas Tartuensis.