Mudel alustas sellest, et tõmbas kaardile ruudustiku. Ühte ruutu pani ta elama natuke inimesi. Mõned lihtsad reeglid määrasid, kuidas kasvas rahvaarv ja rahvas üle kaardi laiali levis ning erinevad inimrühmad rääkima erisuguseid keeli.

Aluseks oli kolm katseliselt kinnitamata hüpoteesi. Inimesed levivad asustamata ruutudesse, sademete hulk piirab asustustihedust ja teatava rahvaarvu juures jaguneb inimrühm kahte ossa, kes hakkavad rääkima eri keeli. Kui mudel Austraalia kaardil läbi mängiti, kujunes sinna lõpuks 406 kohalikku keelt. Tegelikult on Austraalias põliskeeli 407, nii et üllatavalt täpne tulemus.

Muude maailmajagude kaartidel ei ole Gavin ja kolleegid mudelit veel proovinud, vaid avaldanud kõigepealt Austraalia tulemused ajakirjas Global Ecology and Biogeography. Nad kardavad aga, et mujal enam nii täpselt minna ei tarvitse, sest igal pool pole sademete hulk enam nii määravaks teguriks kui Austraalias. Kuid mujal saab katsetada siis muude teguritega.

Maailma keelelise mitmekesisuse kujunemist on uuritud teadusajaloos seni üllatavaltki vähe. Gavin väidab isegi, et sel teemal on avaldatud üldse alla 20 uuringu. Uuringus osales nii keeleteadlasi, geograafe, ökolooge, antropolooge kui ka evolutsioonibiolooge peale Ameerika Ühendriikide ka Brasiiliast, Kanadast, Rootsist ja Saksamaalt.