Reportaaž parimate noorleiutajate galalt: Eesti lastes on enamat kui PISA test
Kuueaastane kollaste pükstega Sass istub kannatamatult ema kõrval toolil. Nende ees ja kõrval Mektory suures saalis istub veel mõnisada inimest. Sass on rahutu, sest iga hetk võidakse lavalt öelda, et just tema tööd pisikese leiutajana on märgatud ja et temagi saab presidendilt käepigistuse ja auhinnaraha.
Sassi jalge ees on neljale jalale toetuv puidust plaat, selle peal aga posu juhtmeid ja patareidki, keskel, plaadi all jäätisepulakadest tiivik. See on sassi pudrujahutaja, prototüüp, millest võiks vabalt saada hitt-toode neile, kes ei jaksa pudru jahtumist ära oodata ja suu kõrvetamisega ühtlugu hädas on.
Sass tõuseb püsti ja piilub posti najale toetudes konkurentide poole lavale, kiigub oma sinistes tennistes edasi-tagasi, jalad ei taha mitte paigal seista. Leiutajate võistluse gala õhtujuht Margus Saar hüüab lavale üha ja üha õpilasi. Kes on leiutanud uudse hernehirmutise, kes hoopis leheõgija, pähklipõmmi, kiviparketi hooldusmasina või koerakaka puhasti, mis oskab ühtlasi kakast väetisepaki teha. Mõned neist kuuluvad Sassiga samasse vanuserühma, suur osa on temast vanemad.
"Leiutamine on ju 21. sajandil lausa riiklikult tähtis tegevus," on president Kersti Kaljulaid mõned minutid tagasi öelnud, enne kui ta riiklike leiutajate preemiate saajaid õnnitema asub. Publiku seas istudes saab temaga vaid nõustuda.
Peetud leiutamisvõistlus ei ole vaid küsimus sellest, kes suudab valmis meisterdada puust või plastist prototüübi. Juhuslikult samal päeval PISA testidega tulemuste avaldamisega toimuv üritus annab tunnistust sellest, et eesti õpilased ei ole ainult tublid faktide päheõppijad ja seoste meeldejätjad. Eesti õpilased on nutikad ja tundliku sotsiaalse närviga lapsed, lasteaiast gümnaasiumi lõpuni välja.
Need on õpilased, kes on märganud, et duširuumi põrand on saanud liiga märjaks ja leiutanud selle takistamiseks lindi. Nad on pannud tähele kõrvalautos olevat lapsevanemat, kes temaga koos sõidukis istuvatest lastest hoolimata on suitsu ette pannud. Nad on otsinud kõige lihtsamale murele või probleemile lahenduse, mitte jäänud, käed rüpes ja nägu mossis, istuma.
Või siis saab ikkagi vaid väikest osa Eesti lastest. Olgugi, et võistlusele laekus ligi tuhat tööd, muutub konkurents vanemate õpilaste seas üha hõredamaks. Kõige väärtuslikuma auhinna ehk 1600 eurot ja reisi Los Angeles'is toimuvale maailma suurimale õpilasleiutiste messile võitis Hans Anniste Põltsamaa ühisgümnaasiumi 11. klassist. Temaga samas vanuseklassis võistles veel vaid üks töö - Sportify app.
Multikasutusliku signaalpoi leiutaja Anniste raputab nukralt muiates pead, kui küsin, kuivõrd palju ta enda ümber sarnase huviga eakaaslasi näeb. "Kõik tahavad arvutimänge mängida, aga keegi ei vaata selle pilguga, et see mäng on kellegi tehtud," selgitab ta noorte kasinat leiutamishuvi. Tema ongi just viimast tüüpi mõtleja - ta tahab teada, kuidas asjad töötavad. Anniste ei saa nõustuda, et teda kuidagi erilises leiutamisvaimus kasvatatud oleks. Pigem on huvi olnud olemas juba mõnda aega ja see ka edasi viib.
Küll aga saab Anniste tänada juhendajat, kes talle võistlusel osalemist soovitas. Miks mitte ei võiks kõigil gümnaasiumiastme õpilastel olla kas või pool-kohustuslik füüsikakursuste lõpus esitada leiutajate konkursile mõni töö, arutleme Annistega. "Vaatsin telekast, kuidas veest tõmmati koos võrkudega välja surnud kalu ja räägiti, kuidas paadid võrkudesse kinni jäävad. Samal ajal proovisin releede lülitamist telefoniga." Nii sündis signaalpoi, mis võiks tulevikus isegi mõõta äkki kalade arvukust.
"Ei tasu end sundima hakata, et nüüd pean leiutama, nüüd pean... Need ideed tulevad ise," möönab Anniste. Aga palju annaks juurde ka see, kui füüsika tunnis suudetaks teooriale anda põnev lahendusviis. Miks mitte Eesti robootikahuviliseima kooli, Rakke gümnaasiumi eeskujul luua Põltsamaale ja teistessegi koolidesse enam leiutamist ja probleemilahendust õpetavaid ringe. Anniste tunneb neist puudust, kuid leiab huvile ise rakenduse, mõni eakaaslane aga jääb ilmselt kaasamata.
***
Kollastes pükstes Sass piilub kord ema poole, siis jälle lavale, ta on juba teist korda viimase minuti sees posti najal kiikumas. Ja korraga tekib ta ümber justkui väikse vaikusering. Pooleks sekundiks jääb Sassi kõrvu kajama Margus Saare kutse: palume lavale Aleksander Urbala - Sassi pudrujahutaja autori. Väikesest üllatusest toibunud ja emalt julgustava pildi saanud, saab Sass viimaks jalagades olnud rahutuse kasutusse panna ja lava poole söösta. Tihedasti pihku surutud lill pool tema pikkusest seisab Sass sirge seljaga Kersti Kaljulaiu kõrval. Ei teagi, kes särab rohkem, ema või Sass.