Perinataalse insuldi diagnoos pannatakse hiljem veel kuuele kuni seitsmele väikelapsele. Perinataalne tähendab, et insult toimus raseduseajal, sünnihetkel või vahetult pärast sündi.

Arvestada, et aastas sünnib ligi 14 000 last võib perinataalset insult pidada suhteliselt haruldaseks. Samas nendib Tartu ülikooli lastekliiniku nooremteadur Rael Laugesaar, et nii perinataalset kui ka lapseea insulti esineb sagedamini kui üldiselt arvatakse. “Kahjuks ei ole arstide ega elanikkonna teadlikkus lapseea insuldist piisav.”

Tema kuus aastat tagasi kaitstud doktoritööst selgus, et riigi rahvaarvu arvestades esineb Eestis perinataalset insulti rohkem kui ühelgi teisel maal.

“Toona olime maailmas kolmandad, kes kaasasid laste insuldi epidemioloogilisse uuringusse ka need perinataalse insuldi juhud, mille puhul diagnoos hilines,” selgitas arst-resident Laugesaar selle suuremat esinemissagedust Eestis.

Rasedusaegseks, sünniaegseks ja vastsündinu insuldiks loetakse kõiki neid ajurabandusi, mis toimuvad 20. rasedusnädalast 28. elupäevani.

Kuna sageli kliinilised sümptomid puuduvad või on tagasihoidlikud, võib insuldi diagnoos hilineda. Esimesed sümptomid, mida märgatakse, on tihti seotud motoorse arenguga, täpsemalt selle hilinemisega.

“Näiteks kui umbes neljandal elukuul näevad vanemad, et beebi haarab mänguasju vaid ühe käega või aastasena käima õppides ei aseta maha ühe jala kanda, on põhjust pöörduda lasteneuroloogi poole ja vaja võib minna täiendavaid uuringuid,” selgitab nooremteadur Laugesaar.

Nii võibki ilmsiks tulla, et põhjuseks on looteeas või vahetult pärast sündi tekkinud insuldist tingitud ühe kehapoole osaline halvatuse ehk hemiparees ja lapsel diagnoositakse piltdiagnostika abil perinataalne insult tagantjärele.

Kui lapsel tekib pärast esimest elukuud kuni täisealiseks saamiseni ootamatult ühe kehapoole nõrkus, kõnehäire, tasakaaluhäire või kõnetakistus võib tegemist olla lapseea insuldiga. Seda esineb Eestis umbes sama palju kui teisteski maades: 100 000 lapse kohta 2,73 juhtu aastas.

Lapseea insult sarnaneb täiskasvanu insuldile: järsku tekkinud sümptomid ei hüüa tulles ega vali kohta. Insuldist tingitud ühe kehapoole nõrkus, kõne- ja teadvushäired võivad tekkida klassitunnis, kodus, laulukooris, trennis kui ka kõikjal mujal. Oluline on need sümptomid ära tunda ja võimalikult kiiresti haiglasse jõuda.

Laste insuldi põhjused teadmata

Täiskasvanutel soovitavad arstid insuldi vältimiseks harrastada tervislikke eluviise, ravida südamehaigusi ja kõrget vererõhku ning kolesterooli. Hoiduda suhkruhaigusest. Loobuda suitsetamisest. Need kõik on tuntud insuldiriski suurendavad tegurid ja eeldused, mis kujunevad välja aastatega.

Kuid kes või mis on süüdi, kui insult tabab last, imikut või loodet? Mitte keegi!? Jah, suurel osal juhtudel tabab see täiesti tervet last. Miks? Sageli jääb põhjus ebaselgeks. Kindel on vaid see, et laste puhul ei ole insult elustiilihaigus.

Insult võib tekkida aju veresoone sulgumisest (isheemiline insult) või aju veresoone lõhkemisest (ajusisene verevalandus ehk hemorraagiline insult). Ajuveresoone lõhkemised moodustavad lastel 40 ja täiskasvanutel 15 protsenti kõigist insuldijuhtudest.

Laugesaar on leidnud, et umbes pooled laste aju veresoone lõhkemisest tingitud hemorraagilised insuldid on põhjustatud veresoonte anomaaliatest.

Üks selline anomaalia on näiteks arteriovenoosne malformatsioon. Selline keeruline nimetus on antud arteritest ja veenidest tekkinud põimikule, mida võib ette kujutada vanaema sassiläinud lõngakerana. Malformeerunud veresooned on õhema seinaga, mistõttu võivad kergemini lõhkeda. Hemorraagilise insuldi põhjuseks võivad olla ka arteriaalse soone laiend ehk aneurüsm, aga ka vere hüübimishäire.

“Tänasel päeval ei ole meil alati võimalik vastata küsimusele, miks sellised anomaaliad tekivad, kuid paljudel juhtudel on tegemist mõne geneetilise põhjusega, kindlasti on vajalik neid lapsi täpsemalt uurida, et põhjus leida,” räägib Rael Laugesaar.

Põhjuse leidmine on oluline, sest see oleks eelduseks põhjuslikuks raviks ehk personaliseeritud meditsiiniks ning võimaldaks ennetada ka tüsistusi.

Tähele on pandud ka seda, et perinataalse insuldi korral on toimunud midagi ebatavalist raseduse ajal või sünnitusel.

“Suuremal osal juhtudest on perinataalne insult toiminud siiski raseduse ajal,” täpsustas meditsiinidoktor. Seda kinnitavad kompuutertomograafilisel ja magnettomograafia uuringul nähtavad kahjustuste mustrid. “Nii saame me paljudel juhtudel vähendada seda süütunnet, et sünnituse juures läks midagi valesti ja kõhkluse, kas sünnitusabi ikka õigesti anti.”

Kaks uut avastust

Laugesaare sõnul on teadlased ühel meelel, et sageli peituvad perinataalse insuldi põhjused platsentas. Platsenta puudulikkusele viitavad näiteks vastsündinu liiga väike sünnikasv ja –kaal ning ühe võimaliku põhjusena võib välja tuua ema rasedusaegse suitsetamise, aga ka geneetilised riskitegurid. Kuid ühtegi domineerivat riskifaktorit pole täna siiski võimalik nimetada.

Sama kehtib ka lapseea insuldi kohta, kui välja arvata vaid see, et mitmed teadusuuringud on näidanud laste insuldi ja tuulerõugete seost.

“Laste insulti ja nakkushaiguseid on seostada püütud juba kaua. Näiteks on näidatud seda, et pärast tuulerõugete põdemist võib viirus närvirakkudesse elama jääda ning sealt ka teatud tingimustel kesknärvisüsteemi edasi rännata ning nii aju veresoontes kroonilist põletikku põhjustada,” selgitas nooremteadur Laugesaar.

Halva uudise hea sõnum

“Teie lapsel on insult,” need on emotsionaalselt väga rasked ja hirmutavad sõnad, olenemata sellest, mis vanuses selline diagnoos määratakse. Fakt on aga see, et lapse aju on palju plastilisem kui täiskasvanul ja tänu sellele saavad nooremad tõhusa taastusravi korral haigusega üldjuhul ka üpris hästi hakkama.

Tõsi, taastusravi on kord insuldi diagnoosi saanutele elukestev ning peab olema regulaarne. Nii on võimalik, et saadud ajukahjustus lapse elukvaliteeti oluliselt ei häiri ning suurem osa neist jätkab õpinguid tavakoolis.

Regulaarne taastusravi on eriti oluline hemipareesi korral, mis vähendab lihaste spastilisust ning ennetab komplikatsioonide teket, näiteks jäseme lühenemist ning liigeste liikumatust. Insuldiga lapsed ei tohi jääda arstide vaateväljast eemale.

Milline arendusravi, millise insuldi diagnoosiga lapsele kõige paremini sobib, uuris Laugesaar koos kolleegidega viimase nelja aasta vältel talle antud personaalse uurimistoetuse abil.

“Peamine, mis me sel perioodil leidsime, on see, et perinataalse insuldi korral sõltub patsiendi kaugtulemus sellest, milline ajuosa on kahjustada saanud. Näiteks kui tegemist on arteriaalse isheemilise insuldiga ja sellest tuleneva ajukoore kahjustusega, siis hilisemas elus on need lapsed rohkem ohustatud just kõne- ja kognitiivsetest häiretest ja epilepsiast. Hemiparees on neil aga vähem väljendunud.

Kuid periventrikulaarse venoosse insuldiga lastel, kelle puhul on kahjustatud aju valgeaine(juhteteed), on hiljem enam väljendunud hemiparees, kuid kognitiivsed ja kõnehäired on vähem väljendunud ja risk epilepsia tekkeks väiksem,” kõneles Laugesaar.

“Radioloogilisest diagnoosist lähtudes saame nüüd paremini vanemaid nõustada ja otsustada, milline funktsioon taastusravi käigus enam arendamist vajab.”

Lisaks on uuringutulemused näidanud, et kognitiivsed häired avalduvad pigem aja jooksul. “Me võime last hinnata nelja-aastaselt ja öelda, et ta on taastunud väga hästi, kuid kooli minnes võivad tal siiski õpiraskused tekkida. Seega on meie peamine sõnum, et need lapsed peavad jääma arstide hoole alla: insuldi diagnoosiga lapsed peavad saama kestvat, kompleksset arendus- ja taastusravi ning jälgimist koos perioodilise võimekuse mõõtmisega.

Tartu ülikooli lastekliiniku pediaatria nooremteadur Rael Laugesaar.

Kas tead?

• Laste insult jaguneb kaheks: perinataalne insult (20. rasedusnädalast 28. elupäevani) ja lapseea insult (1 kuu kuni 18-aastased lapsed)
• Lapseea insult sarnaneb täiskasvanu insuldile ägedate ja järsku tekkinud sümptomite tõttu: ühe kehapoole nõrkus, kõnehäire, tasakaalu- ja teadvushäire
• Rael Laugesaar oli esimene, kes 2000ndate alguses hakkas uurima Eesti laste insuldi esinemissagedust ja riskifaktoreid. Viimasel neljal aastal on ta personaalse uurimistoetuse toel analüüsinud seda, kuidas tema doktoriöö käigus leitud insuldiga lastel praegu läheb.
• Rael Laugesaare personaalse uurimistoetuse eesmärk on parandada insulti haigestunud laste vanemate nõustamist ning tõhustada varast taastusravi planeerimist. Selleks on vaja teada hilisprobleemide tekke tõenäosust ja prognoosi mõjutavaid tegureid.