Tartu ülikooli füüsikalise farmaatsia dotsent Karin Kogermann selgitas, et antibiootikumidel on kõrvaltoimed. Haavahooldusvahendeid peab tihti uuendama, lisaks väheneb nende toime haavaeritiste ning biokile tõttu. "Lisaks on antiobiootikumide kasutamisel suureks probleemiks see, et bakterite tundlikkus antibakteriaalsete ainete suhtes väheneb, see aga toob vajaduse pikaajalise ravikuuri järele," ütles Kogermann .

Nanokiudkatteid on haavaravis mitmeid eeliseid, Kogermann tõi mõned näited: "Suur pindala ja poorsus, võimalus lisada erinevaid ravimeid ja antibakteriaalseid aineid ning fiiberstruktuur, mis sarnaneb kudede rakuvälisele maatriksile." Ta lisas, et antibakteriaalsete ning raviainet sisaldavate haavakatete väljatöötamine võib aidata vähendada antibiootikumide kõrvaltoimeid ja toksilisust.

Doktorant Liis Saks märkis, et nanokiudkatted on palju enamat kui lihtsalt haavalapid, kuna need peavad tagama õhu juurdepääsu haavale, takistama mikroobide sattumist haava, imama haavaeritisi ning tagama haavas piisava antibakteriaalsete ainete sisalduse.

Elektroketrusega loodud materjalid elektronmikroskoobi all 10000-kordse (vasakul) ja 3000-kordse suurendusega (keskel) ning uudne antibakteriaalne haavakate (paremal).

Haavaravis kasutatavate nanokiudkatete arendamise projekt on mitmeosaline. Esialgu tegeleb Kogermanni uurimisgrupp haavakatete mehaaniliste omadustega ning tehnoloogiaga, seejärel võetakse fookusesse biofarmatseutilised omadused nagu ravimite manustamine, samuti materjali antimikroobsed omadused in vitro ja in vivo. "Lõppeesmärk on töötada välja tõeline antibakteriaalne haavakate," ütles Kogermann.

Projekt algas selle aasta alguses ning kestab 2019. aasta lõpuni. Praegu testib töögrupp erinevate nanokiudkatete omadusi ja tõhusust. Paigas on juba ka in vitro meetodid katete bioloogilise aktiivsuse testimiseks.

"Senine kogemus näitab, et elektroketrus on katete valmistamiseks sobilik meetod ning testravimid jäävad seejuures stabiilseks. Samuti oleme leidnud sobivad lahustumiskatsed ja ultraviolettmõõtmised, mille abi uurida ravimite imendumist," rääkis Kogermann.

Praegu plaanib uurimisgrupp uusi in vivo katseid mõõtmaks, kui tõhusad on katted nakkusohtlike haavade ravis.

Kogermanni sõnul on tegemist interdistsiplinaarse uurimistööga, millel on kliiniline tähtsus. "Saame väärtuslikku infot antibakteriaalsete maatriksite ja haavaravi, samuti analüüsimeetodite kohta, see annab reaalse võimaluse luua toimiv meditsiinitoode," ütles ta.

Liis Saks lisas, et maatriksite valmistamise tehnoloogia peaks olema pisavalt lihtne, et seda saaks rakendada ka masstootmises. "Näeme võimalust luua kaasaegseid haavakatteid, mis muudaks ravi tõhusamaks ja aitaks parandada patsientide elukvaliteeti," ütles ta.

"Kuna Eestis ei ole veel suuremahulist farmaatsiatööstust, on kogu selle valdkonna uurimistööl tähtis roll nii Eesti ravimitööstuse kui ka teaduse jaoks," lisas Karin Kogermann.

Karin Kogermann on seotud Tartu ülikooli farmaatsia instituudi erinevate üksustega ning teeb koostööd ka teiste instituutide ja osakondadega (tehnoloogiainstituut, keemiainstituut, geoloogia osakond). Projekt kaasab partnereid ka mujalt Euroopast: haaratud on Helsingi ülikool, Kopenhaageni ülikool ning Tromsø ülikool.

Artikkel ilmus veebiportaalis researchinestonia.eu