Egge Kulbok-Lattiku uurimisvaldkond on kultuuripoliitika, mis interdistsiplinaarse ühiskonnauurimusena kätkeb nii kultuuri ja ajaloo kui ka sotsiaal-majanduslike protsesside ja poliitika uurimist. Eelmise aastal kaitses ta Jyväskylä ülikoolis doktoritöö Eesti kultuuripoliitika kujunemisest ja arengust rahvamajade näitel.

Teaduri sõnul peituvad tänapäevase riikliku kultuuripoliitika juured valgustusjärgses moderniseerumises, kui kujunesid välja kultuuriavalikkus ja herderlik rahvusriik ning kultuur hariduse ja kaunite kunstide tähenduses seoti riiklike haldussüsteemidega. Nii muutusid kultuur ja haridus kättesaadavaks laiadele hulkadele – erinevalt seisusühiskonnast, kus kunstid ja haridus olid väheste privileeg. Keskne muutus oli laiema avalikkuse kujunemine.

Kuidas kujuneb avalikkus?

Avalikkuse all mõistetakse meid ümbritsevat mõttelist ühisruumi, kus antakse elulistele sündmustele tähendusi ja neid tõlgendatakse. Avalikkus kujundab hoiakuid ja mõjutab sedakaudu tulevasi sündmusi.

Poliitilise filosoofia suurkuju Hannah Arendti sõnul eeldab avalikkus demokraatlikku osalemist ja on loomult poliitiline. Ta võrdles avalikku sfääri Vana-Kreeka polis’ega – avaliku ruumiga, kuhu inimesed kogunevad oluliste asjade üle arutlema. Avalikkus tekib alati, kui kasvõi kaks inimest kohtuvad ja teevad kaalutud avaldusi: siis saavad inimene, tema positsioon ja huvid avalikult nähtavaks. Avalikkuses ilmnenuna antakse inimestele, sündmustele ja nähtustele kollektiivseid hinnanguid, sünnivad lood. Nende lugude kaudu vormitakse perekonnas, koolis ja kogukonnas inimeste minapilt, väärtused ja traditsioonid.

Samal ajal väljendub avalikkus ka ühiskonna ruumilise elukeskkonnana. Paljud filosoofid ja ühiskonnauurijad väidavad, et ruum kujundab inimese filosoofilist, sotsiaal-majanduslikku ja poliitilist elumaailma. Sellist mõju on markantseimalt näidanud Prantsuse filosoof Michel Foucault oma raamatus „Valvata ja karistada. Vangla sünd“ (2014). Näiteks kirjeldab ta, kuidas järelvalve ja dressuur peegeldusid Prantsuse sõjaväe välilaagrite ruumilises asetuses (sõdurid paigutati telkidesse nii, et nad olid ohvitseride poolt alaliselt jälgitavad); või kuidas vanglas luuakse arhitektuuri abil panopticon ehk vangide elu muudetakse jälgitavaks ja sel moel distsiplineeritakse ehk allutatakse korrale „modernse inimese hing“.

Küll sootuks teistpidi, on modernse eestlase hinge ja vaimu mõjutanud seltsi- ja rahvamajad, mille arhitektuur on võrreldav ooperimajaga. Seal on saal, lava, abiruumid lavajõududele, aga ka raamatukogu ja fuajee kunstinäitusteks. Tähtis koht on puhvet, mis eestlastel täitis sedasama rolli, mis oli Lääne-Euroopa kodanliku avalikkuse sünniloos kohvikul, mida on näidanud Saksa ühiskonnauurija Jürgen Habermas.

Avalikkuse sünd seltsi- ja rahvamajades

Eesti avalikkuse kujunemist saksa ja vene avalikkuse kõrval toetas eestikeelse kirjasõna levik, pead tõstev rahvuslik eliit ja edenev majandus. 1880. aastatel lähenes eestlaste kirjaoskuse määr 100 protsendile ja ilmus üle poole tosina ajalehe koos lisadega, kuid polnud avalikku ruumi, kus maarahvas saanuks koguneda ja oma kultuuri edendada, ilma selleks kelleltki luba taotlemata. Ka olid varasemad avalikud kohad – kõrtsid – selleks ajaks enamjaolt kinni pandud (Venemaal kehtestati viinamonopoli seadus 1900).

Eesti esimene – ja tänini tegutsev – seltsimaja valmis 1887. aastal Kanepis kohaliku lauluseltsi pingutuste tulemusena.

Vajadus ruumi järele, kus tegeleda kunstide ja kultuuriga, muutis 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul ka Eesti kogukondliku asumi südant. Kui seni oli valitsenud kolmnurk kirik, kool ja kõrts, siis nüüd lisandusid maarahvale tähtsad vallamaja ning seltsi- ja rahvamajad, mis kujutasid uut ruumilist kultuurimudelit. Vallamaja tähistas maarahva osalust kogukonnaelu juhtimisel, seltsimajad aga kultuurilist vabanemist eestkoste alt. Just nimelt seda eestlased tahtsidki: saada kultuurseks ja vabaneda härrasrahvaste eestkostest.

Säärast tahet kinnitab ilmekalt tõik, et need kogukonna kooskäimise kohad rajati nagu hiljem Estoniagi rahva ühisel nõul ja jõul. Ja seltsimaju kerkis raskustest hoolimata, nii et 1940. aastaks oli neid Eestis ligi 400. Ka praegu on neid 400 ringis, peale selle on ehitatud ligi 500 külamaja.

Elukestev õpe ja innovatsioonisüsteem

Rahvamaja aga ei olnud üksnes avalikkuse sünnipaik, vaid tänu oma valgustuslikule rollile mitteformaalse hariduse kantsina oli ta ka sellesama avalikkuse pidev uuendaja ja edendaja. Rahvamajade ooperiteaterlik ruumiprogramm võimaldas juba 19. sajandi lõpul maarahvale uut tüüpi kunstiharrastusi, mida võib nimetada elukestvaks enesetäiendamiseks või mitteformaalseks haridussüsteemiks oma loengute, raamatukogu ja kõnekoosolekutega.

Seda kodanikühiskonna loodud haridussüsteemi arendas edasi Eesti Vabariik rahva- ja vabaharidusena. Nõukogude võimgi hoolitses oma ideoloogilist kasvatustööd ja kunstikaanonit silmas pidades kõigi eluvaldkondade huvihariduse tervikliku arendamise eest. Kuid ka nõukogulik süsteem, mis andis mitmele põlvele loomekogemust ja sotsiaalseid oskusi, tugines vanadele rahvamajadele.

Sellises informaalses haridussüsteemis peitub Austraalia kultuuriteoreetikute Hartley ja Pottsi (2014) sõnul vägev innovatsioonimehhanism. Kui erineva tausta ja teadmistega inimesed tulevad kokku tegelema loominguga, siis nad pelgalt ei korda olemasolevaid teadmisi, vaid toimub arusaamade ja teadmiste difusioon, pihustumine. See tähendab, et luuakse uut teadmist, mis on üks peamisi innovatsiooni taganttõukajaid.

Tänapäeval räägime taas innovatsiooni ja huviharidusest seostest. Riik laiendab hariduse kontseptsiooni, hõlmates sinna ka mitteformaalse hariduse. Hea on teada, et meil on selles vallas pikaajaline kogemus koos ajaloolise institutsioonivõrgustikuga, mille rajasid meie ettevõtlikud ja julgelt unistavad esivanemad.

Esivanemad andsid meile uue ruumilise kultuurimudeli, ühistunde ehk identiteediloome paiga, kus sai ilmneda eesti kultuuriavalikkus, mis aitas kujuneda ka poliitilisel avalikkusel. Nõnda rajati igas kogukonnas majad, mis andsid kõikidele võimaluse õppida kogu elu – ja see kokku on rahvusliku innovatsioonisüsteemi kandev osa, mis tugineb seltsi- ja rahvamajadele ja mida Eesti üks esimesi avalikke intellektuaale, Juhan Luiga (1909), on mõtestanud MAJANA, mis maarahva, hinge- ja vaimujõu väljendusena, on võrreldav Egiptuse püramiididega:

/…/ suur hingejõud, mis egiptlaste vaimu edenema sundis, oli nende korraldatud riigi loojaks, nende kultuuri edendajaks, nende teaduse /… / ja kunsti loojaks, mille hulka ka ehituskunst käib. Hingeelu ei saa ennast ilma välise kujuta teistele avaldada; üksiku tundmused oleksid ilma selleta rahvale, ühiskonnale kadunud.

/…/ Rahva vaim tarvitab elamiseks ulualust, rahva hing kasvab ainult oma kodus, oma majas. Meie näeme enese juures ära, missugune enesetunne, enesetaltsutamine, ühistunne ja kaastunne ära kulub, et endale ainukestki maja üles ehitada, kus rahva hing sees elada võiks. Selle ainukese maja ülesehitamiseks läheb rahvakogu edenenud hingeelu, arenenud vaimu tarvis. /…/ (Maja. [1909], seoses Viljandi Põllumeeste Seltsi ja Tartu rahvamaja ehitusega).

Artikli ja video autor Egge Kulbok-Lattik osales Tartu ülikooli kolme minuti loengu konkursil.