Professor Toivo Maimets: biomeditsiinis on Nobeli preemia konkurents väga tihe
Tartu ülikooli rakubioloogia professori Toivo Maimetsa hinnangul läks Nobeli preemia igal juhul väga tugevale tööle, kuigi Yoshinori Ohsumile võitu ei prognoositud.
“Autofaagia on väga positiivne protsess, mis tavaliselt käivitub stressifaktorite peale, näiteks viirusrünnaku puhul,” selgitas professor Toivo Maimets. “Aga ka siis, kui rakud on näljas, saab seeläbi kasutada sisemisi reserve, et toota energiat varuainete lagundamisest ja ehitusplokke uute molekulide tekitamiseks."
"See, et lüsosoomid toimivad rakkudes lagundajana, oli teada juba möödunud sajandi keskel, ent Yoshinori Ohsumi uuris, kuidas see masinavärk täpselt käib,” ütles Maimets. “Ta selgitas alguses pärmide ja hiljem ka kõrgemate orgamismide juures välja autofaagias osalevad geenid ning leidis mehhanismi, kuidas autofaagia toimub.”
“Vaatasin hommikul Thomson Reutersi prognoose meditsiinipreemia kohta, seal oli kolm väga tugevat kandidaati. Tavaliselt on Nobeli preemia võidutöödel kaks poolt – fundamentaalteaduslik avastus ja selle praktiline rakendus. Kõigil ennustatud võitjatel olid mõlemad komponendid olemas, näiteks potentsiaalsed ravimikandidaadid mitmete haiguste raviks, samas kui autofaagia uurimisel nii kaugele veel jõutud pole,” ütles Toivo Maimets. "Aga muidugi on komitee otsus lõplik ja õige, küllap neil olid tugevad põhjused selliseks valikuks. Biomeditsiinis toimub praegu tohutult huvitavaid arenguid, igas värskes Nature numbris on nii palju uut ja vaimustavat, et konkurents peabki väga tihe olema.”
Autofaagia on rakkude võime hävitada iseenda erinevaid koostisosi, näiteks valke ja organelle, või ka sissetunginud baktereid ja viirused. Rakuplasmas asuvad lüsosoomid on täis ensüüme, millega kokkupuutel vananenud rakuosad või võõrkehad lagundatakse. Maimetsa sõnul on mitmete haiguste, näiteks Parkinsoni tõve, diabeedi ja vähi puhul autofaagia protsess defektne. Kui mõistame, kuidas see protsess täpselt toimib, on lootust, et vigaseid süsteeme saab järele aidata ja taas tööle panna.
“Muuseas, ka minu õpetaja Jüri Kärneri doktoritöö 80ndatel aastatel käsitles lüsosoomide rolli arengubioloogias, nii et Tartuski on selle valdkonnaga tegeletud. Hetkel küll ühtki aktiivset tööd lüsosüümidega käimas ei ole, aga võimalik, et Nobeli preemia toob ka sellele teemale tähelpanu,” arvas Maimets.
Toimetaja: Kristjan Jung, Tartu ülikool