Teisipäeval ajakirjas Cell Metabolism avaldatud essees toob California Cedars-Sinai haigla biomeditsiini professor Deborah J. Clegg välja, et kui praegu kirjutab arst patsiendile välja antidepressandi, ei pruugi seda olla katsetatud emaste katseloomade peal.

“Peaaegu kõik alusuuringud – ükskõik kas need on näriliste, koerade või inimestega – tehakse enamasti meessoost isenditel. Enamik uuringuist tehakse eeldusega, et mehed ja naised on bioloogiliselt ühesugused,” sedastas Clegg.

Üks põhjus, miks isaseid katseloomi eelistatakse, on emasloomade menstruaaltsükkel. Selle erinevates faasides kõigub suguhormoonide östrogeeni ja progesterooni tase, mis juba iseenesest loob ühe tsükli jooksul erineva hormonaalse keskkonna ja võib seetõttu kogu katse tulemusi mõjutada.

Samas sõltub nende kahe suguhormooni tasemest näiteks rasvhapete imendumine või suhkrute ainevahetus. Neist sõltub ka keha vastuvõtlikkus ravimitele või võime võtta omaks siiratud organit.

Seega tuletab Clegg meelde lihtsat tõsiasja: XX ja XY kromosoomi erinevus teeb mehed ja naised erinevaks ning seda erinevust tuleb võtta arvesse. Clegg osutab ka sellele faktile, et ka ülegenoomsed uuringud ei võta seda sugukromosoomi erinevust tihti arvesse, ehkki peaksid.

Cleggil on praegu käsil uuring naiste ja meeste erinevuse kohta südame ja veresoonkonna haiguste puhul. Varasemad uuringud on tõestanud, et naistel esineb südame- ja veresoonkonna haigusi vähem kui meestel.

Cleggi huvitab aga kuidas on selle tõsiasjaga transsooliste ehk mehest naiseks ümber opereeritud inimeste puhul. Praegu ei ole teada, kas sugu vahetanud ehk mehest naiseks saanud naistel esineb samuti vähem südame- ja veresoonkonna haigusi.

See uuring võiks anda vastuse küsimusele, milline on hormoonide, kromosoomide ja/või nende koosmõju naiste väiksemale südame- ja veresoonkonna haiguste riskile.

Selle teema on tõstatanud ka USA terviseamet (NIH) ning ka mitmed teised teadlasrühmad on hakanud soolisi erinevusi võtma arvesse kui mõjutavaid tegureid. Paraku on selle muutuja arvestamine väga keeruline, kuna sõltub näiteks sellest, kas tegu on menopausis naisega, kas naine võtab rasestumisvastaseid hormoonravimeid või hormoone pärssivaid ravimeid jne.

“Ilma neid kõiki muutujaid arvesse võtmata ei ole võimalik täpselt öelda, et sinu uuringus on arvestatud kõigi hormoone ja kromosoomist tulenevaid iseärasusi,” märkis Clegg.

Clegg loodab, et ka ravimiuuringutes hakatakse sugudevahelisi erinevusi senisest enam arvesse võtma, sest tema sõnul on see eelduseks, et personaalne meditsiin selle praeguse perspektiivi puhul saaks käivituda.

ERR Novaatorile antud intervjuus nentis Clegg, et kuigi NIH-i uute reeglite peavad arvestama grante taotlevad teadlased, ei kohusta miski erasektorit muutustega kaasa minema. Personaalmeditsiinist on aga mõttetu rääkida sugude vahel vahet tegemata.

Et alustuseks esseele veidi tausta anda, millal Sind ennast soo eiramine kliinilistes uuringutes häirima hakkas?
Ikka piisavalt pikka aega, et seda mitte täpselt mäletada (naerab). On kahetsusväärne, et teadlased pole kaasanud uuringutesse võrdselt isaseid ja emaseid. Veel palju hullem on, et inimesed ei tea sageli isegi katseklaasis või rakukultuuridega katseid tehes, milliste sugukromosoomidega rakke nad kasutavad. Sellele pole lihtsalt sellisel kujul tähelepanu pööratud.

Muidugi tunnistati probleemi olemasolu (USA) riiklike tervishoiu instituutide (NIH) poolt juba 1990. aastatel, kuid alles hiljuti on hakatud reaalselt granditaotlustes nõudma, et sugu käsitletaks bioloogilise muutujana.

Nagu Sa välja tõid, probleemi avalikult tunnistamisest on möödunud enam kui 20 aastat. Miks reaalsed muutused alles nüüd toimuvad?

Arvan, et vanaviisi oli lihtsam kergem. Kui teed katseid näiteks hiirte või rottidega, siis emaste indlustsükel kestab 3—4 päeva. See tähendab, et hormonaalses mõttes on iga 3—4 päeva järel tegu täiesti teistsuguse loomaga. Sellega on rakupõhiseid uuringuid tehes küllaltki raske arvestada.

Teine probleem on selles, et kui ka naisi kaasatakse, ei pöörata sageli tähelepanu sellele, kas nad hormoonasendusravil, võtavad rasestumisvastaseid tablette või millises menstruaaltsükli faasis nad parasjagu on. Me pole hormonaalses mõttes terve kuu samad inimesed.

Riiklike tervise instituutide poolt kehtestatud reeglid mõjutavad otseselt vaid riigi palgal olevaid teadlasi. Suur osa ravimiarendusest toimub aga erasektoris. Kas muutusi võib oodata ka seal?
Ravimifirmad ei kaasa sageli kliinilistesse katsetesse naisi, kuna pelgavad, et kui ravimitel on mingi ebasoovitav kõrvalmõju, siis võib see avaldada mõju järeltulijate saamisele või põhjustada isegi viljatuks jäämist See võib päädida kohtukutse ja valurahade maksmisega.

Kuid alusuuringute tasandil ei tohiks see probleemiks olla. Me peame emastega katseid tegema ja rakkude sugu teadma. Vaid siis saame arstidele öelda, et ravimi tõhusus võib sõltuda soost. Pean tunnistama, et kui ma granditaotlusi üle vaatan, siis pole teadlased veel vaatamata uuele nõudele harjunud sugu muutujana kaasama või ei pöörata uuringute ülesehituses sugude erinevusele piisavalt tähelepanu. Jääb ainult üle loota, et NIH-i nõuded mõjutavad ka erasektori käitumist, kuid seadusandlikul tasandil ei saa neid selleks kohustada.

Teaduskirjanduses leidub samas sugudevahelise erinevuse kohta küllaltki palju teadustöid. Heaks näiteks on kasvõi tõdemus, et naiste risk südame ja veresoonkonna haigustesse haigestuda on meestest väiksem. Põhjusena tuuaks välja naissuguhormoonid...
Tõepoolest, kuid kui kirjandust põhjalikumalt vaadata, siis on seal paras pudru ja kapsad. Kuigi inimesed järeldavad sageli, et erisuse taga on östrogeenid, siis väidetav kaitsev mõju pole sugugi nii selge, meeste puhul veelgi enam. Kui anda näiteks östrogeeni naistele, kes on menopausis olnud pikemat aega, võivad östrogeenid isegi kahju teha. Ilmselt sõltub paljugi ajastatusest, millal sa hormoone uurid ja kuidas sa inimesi ravid.

Kuna östrogeenide ja nende toime suhtes valitseb taoline segadus, siis on hakatud uurima ka testosterooni. Selle osas on uuringud täpselt samasuguses seisus, kuna osa testosteroonist muundatakse östrogeeniks. Teisisõnu pole sugugi selge, kas sa uurid parasjagu testosterooni või selle östrogeenideks muundatud vorme. Taaskord, usun, et kui me julgustame teadlasti sugu muutujana kaasama, siis hakkab pilt selginema.

Essees tood kolleegidega ka välja, et genoomiülestes assotsiatsiooniuuringutes (GWAS) ei pöörata sugukromosoomidel üldse tähelepanu. Kuna need seonduvad aga omakorda teise moes oleva sõnapaari – personaliseeritud meditsiiniga, siis millised võimalused meil üldse sellele üle minekuks on?
Alustuseks, kuigi kõik räägivad personaalmeditsiinist, pole praegu mingisugust võimalustki, et meditsiini saaks täiel määral personaliseerida. Kui vaadata kasvõi puusa- või põlveproteeside poole, siis pakutatakse kõigile sama mudelit. Genoomiüleste uuringute juurde tulles, kui eesmärgiks on isikustatud meditsiin, on tähtis, et me käsitleksime sugu bioloogilise muutujana ja saaksime seeläbi naisi meestest erinevalt ravida.

Mõtle kasvõi selle peale, et kõik minu keharakud on XX-rakud, mil sinu omadest leiab X ja Y kromosoomi. Me ei tea hetkel, kas sugukromosoomid on juhtivaks põhjuseks, mis meie-vaheliste erinevusteni viib. Arvan, et pilt võib selgemaks muutuda transeksuaalide uurimisega. Näiteks mehest naiseks muutunud indiviidide keharakkudes on XY-kromosoomid, kuid samas võtab ta östrogeene ja testosterooni taset madalana hoidvaid ravimeid, et naiselikum välja paista.

Suur küsimus ongi nüüd, kas bioloogiliselt on tähtsad sugukromosoomid või hormoonid, mis avaldavad mõju nii ainevahetusele kui ka erinevatele haigusriskile.

Oled ka ise selles kontekstis transseksuaale uurinud.
Meie poolt uuritud transseksuaale võis jagada kaheks. Osad lasksid endal munandid eemaldada, teised mitte. Suhteliselt väikese valimi põhjal selgus, et enda munandid eemaldada lasknud meestel, kes pidid võtma ravimeid, et suruda alla oma testosterooni taset ja võtsid ka östrogeeni, kujunes välja metaboolne sündroom.

Nad kannatasid ka insuliinresistentsuse ja maksa rasvumise käes. Uuritud biomarkerite alusel ähvardasid neid südame ja veresoonkonna haigused. Loodame taaskord selle unikaalse populatsiooni põhjal kindlamalt öelda, kas haigusriski aitavad langetada kromosoomid, hormoonid või nende kindel tasakaal. Lisaks on taoliste inimeste osakaal populatsioonis kasvamas, misläbi on tähtis, et meil on võimalus neid aidata ja anda hormoonteraapiaks parimaid ravijuhiseid.

Mida igaüks esseest meelde peaks jätma?
Aeg on härjal sarvist haarata. Oleme sugu bioloogilise markerina ignoreerinud, kuigi teaduskirjanduses leidub tänaseks piisavalt andmeid, et mehed ja naised pole samasugused, misläbi tuleks kõigil põhjalikult kaaluda, kas sugu on nende uuringutes tähtis või mitte.

Lahendused ei kujuta endas raketiteadust. Korraga tuleb lihtsalt tähelepanu pöörata väga paljudele teguritele. Abi on isegi väikestest asjadest. Näiteks kui uuritavate vanusevahemik jääb 20—60 aasta vahele pead olema kindel, kas nad on menopausis või mitte. Naised võivad hormonaalses mõttes olla väga erinevad.