Tõnu Talvi: lindudel oleks palju öelda, kui me vaid kuulaks ({{commentsTotal}})

Aul (Clangula hyemalis)
Aul (Clangula hyemalis) Autor/allikas: Wolfgang Wander/Wikimedia Commons

Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi kirjutab Keskkonnakuu raames linastuva filmi „Sõnumitooja“ kommentaariks, et linnud on suurepärased looduse indikaatorid ning nendega toimuvad muutused võiks olla inimesele kergesti tajutavad ja arusaadavad, kuid jätkuks meil vaid mõistust ja tahet kuulata nende keelt.

Erinevaid linnuliike elab mingis kindlas geograafilises piirkonnas piisavalt suur hulk, et asustada võimalikult erinevaid elupaiku ning iseloomustada nendes kohtades toimuvaid muutusi. Samas ei ole linnuliike ülemäära palju, mis piiraks nende tundmist ja jälgimist. Linnud on silmapaistva ja sageli üksteisest kergesti eristatava välimuse, hääle ja käitumisega.

See võimaldab elukutseliste ornitoloogide kõrval tulemuslikult linde uurida ja jälgida ka harrastusteadlastel ning lihtsalt loodusesõpradel. Rahvateadusel on ornitoloogias, eriti aga lindude seires, olnud läbi aegade suur roll. Näiteid linnuharrastuse abil kogutud esmase ja olulise keskkonnainformatsiooni kohta leiab küllalt ka Eestist.

Ohud maal ja merel

Niigi juba väga reostatud Läänemerel kasvab jõudsalt erineva laevaliikluse, õli-gaasitranspordi ja rannikualadel paisuva inimtegevuse tõttu üha suuremate keskkonnakatastroofide oht. Eesti rannikule on viimastel aastakümnetel jõudnud mitmed märkimisväärsed ebaselge päritoluga õlireostused. Avamerel toimunud õlilekke kohta toovad märgata tahtjale kõige kiiremini sõnumi kohale merelinnud. Ühelgi mereriigil ei ole nii rikkalikult ressursse, et kogu oma rannikumere ala kõrgtehnoloogilise seirega pidevalt jälgida.

Ilmselt ei muutu sellelaadne mereseire ka lähitulevikus süsteemseks ja ulatuslikuks. Mere- ja rannikulinde tunneb ja vaatleb regulaarselt aga suur hulk linnuhuvilisi, kes aulide-vaeraste-kajakate-luikede üles korjatud sünge sõnumi registreerivad ja huvi korral keskkonnakaitsjatele edastavad. Oleks vaid selle sõnumi mõistjaid.

Põllumajandusmaastike ja nende lindudega toimuvaid muudatusi tajub iga vähegi tähelepanelik ja vaatlusteks aega ohverdav inimene. Kui autoaknast vaadates ilmneb lihtsalt meie maale varem väga iseloomuliku mosaiikse maastikupildi kärbumine, siis maal vanaema juures või suvetalus pikemalt viibides ilmneb ka mõne varasema olulise tegelase kadumine.

Mitmed tavalised ja hästi tuntud põllulinnud nagu näiteks põldlõokesed ja nurmkanad, samuti talumaastikule omased suitsupääsukesed ja kuldnokad, on taandumas. Ühe ilmeka asendajana märkab ka vähekogenud linnuvaatleja näiteks valge-toonekure leviku ja asustustiheduse kasvu. Hiiglaslikuks laienevaid monotoonseid ja monokultuurseid agrotööstusvälju võtavad samas hästi omaks kevad- ja sügisrändel seal puhke- ja toitumispeatusi tegevad hane- ja lagleparved. Looduses ei püsi ükski nišš tühjana ja igale ressursile leidub tarbija. Seda tõdevad ka linnutundjad.

Kuhu on linnu kolida?

Monotoonsuse suunas ei lähe arengud mitte ainult põllumaadel. Suuremad metsamassiivid killustuvad, veel püsivate loodusliku ilmega metsade vahel laiendavad end raiesmikud, mille asemele rajatakse sageli ühevanuselised ja -liigilised ning lühiealiselt majandatavad puupõllud. Väikesed laululinnud panevad metsatukad kevadeti endiselt oma lauluga kajama. Kas see laulukoor on sama vali ja arvukas kui varem või on ka meie laululindudest mõni juba vaikselt vajunud väljasuremisvõlga, seda looduseuurijad ei tea. Puudub korrektne ja pikemaajalisem võrdlusvõimalus.

Ilmselgelt püsib samas visalt ka meil tavatõdemus, et väikelinde on alati kõikjal ja palju olnud, neid ei ohusta suurt midagi ja nad ei saa kunagi otsa. Kindlasti peavad linnuvaatlejad jätkama ja laiendama tavaliste väikelindude seiret.

Suurematest ja silmapaistvamatest metsalindudest, kes seetõttu ka ornitoloogidele enam tuntud, on küll mitmed liigid hääbumas. Hästi seiratud rähnid ja kakud on tavametsadest taandumas kaitsealade metsareservaatidesse, must-toonekurg ja kassikakk ei saa enam tuge ka rangetest kaitsemeetmetest. Ning kuhu on metsast kolida metsisel ja tedrel?

Linnustikuga toimuvaid muutusi saab oma elukohas jälgida ja nende tähenduse üle mõtiskleda ka ilma igasuguse erialase ettevalmistuseta linnainimene. Kas haljasaladel ja aedlinnades muutub laululindude arvukus, miks ei sobi linn enam isegi koduvarblasele, kuidas soodustab inimtegevus vareste-hakkide-kajakate invasiooni linna?

Nende küsimuste üle on sobilik mõtiskleda ja vastuseid otsida igal linnaelanikul ja selle keskkonna korraldajal. Ja seda enne, kui meie linnaparkide põlispuude võrades seavad end sisse kaeluspapagoid ja haljasalade muruplatsid võetakse üle eksootiliste laglede poolt. Naabermaade linnades on nad juba oma koha sisse võtnud.

Usalda loodust

Uudishimu ja umbusk on kaks väga inimlikku omadust. Inimese ja looduse suhetes ilmnevad need kaks omadust sageli väga ilmekalt. Loodusteadlased on sajandite vältel teadlikult tegutsedes kirjeldanud juba üsna pisukese osa eluslooduse mitmekesisusest ning aru saanud nii mõnestki loodusseadusest. Ja samad teadlased püüavad koos paljude loodusesõpradega viia oma teadmisi, tähelepanekuid ja hoiatusi ka ülejäänud osani inimühiskonnast.

Veenmaks meid selles, et looduslikud ressursid ei ole lõpmatud, et looduse mõjutamine jõuab väiksema või suurema kaarega alati tegijani tagasi ning et vaatamata unistusele ei tõuse inimene siiski kunagi looduse valitsejaks. Kas loodushoidjad aga leiavad kuulajaid ja mõistjaid? Sageli mitte. Inimlik umbusk on vahel. Kahtleme teadlaste esitatud loendusandmetes ja muigame mudelipõhiste prognooside üle. Usaldame pigem seda, kes meile peeglist vastu vaatab või meie majanduslikku seisu kosutab.

Kui me ei usalda teadmistele tuginevate inimeste öeldut, siis ehk on abi ise looduses toimuva vaatlemisest ja mõtestamisest. Loomulikult ei asenda see teaduspõhist haridust ja süsteemseid uuringuid. Kuid valides endale meeldiva ja jõukohase vaatlusobjekti, saab iga huviline veidigi pikema aja jooksul talletatud kogemuse põhjal teha looduses ja inimese-looduse suhetes toimuva kohta oma lihtsaid järeldusi. Loodusega tutvumisel sobivad esimeseks vaatlusobjektiks väga hästi linnud. Lindudel on keskkonnas toimuva kohta meile mõnigi signaal edastada. Jätkuks vaid mõistust ja tahet kuulata nende keelt.

 Film ''Sõnumitooja'' (The Messenger, Prantsuse 2015) on eetris ETV-2's teisipäeval, 10. mail kell 20.05.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: