Juba Pluutole lähenedes jäi teadlastele ja laiemale avalikkusele silma hiiglaslik südant meenutav mitteametlikult Tombaugh nime kandev piirkond. Kuigi ''südame'' mõlemad pooled võivad paista paljale silmale enam-vähem sümmeetrilised ja sarnast värvi, näitas spektroskoopiline analüüs teadlaste sõnul, et sarnasus on vaid näiline.

Südame vasak pool ehk selle paremast poolest paari kilomeetri võrra madalam Sputnik Planum on kaetud peamiselt tahkest lämmastikust koosneva lumega, parem osa koosneb aga tahkest metaanist. Lisaks võib piirkonna idaosas näha jälgi märkimisväärsest erosioonist. Liustikena läände voolav materjal kantakse aga veel häguseks jäävatel põhjustel tagasi itta, kus see taas liustike toidab.

Samuti näitlikustavad möödumisel tehtud pildid selgelt, et Sputnik Planum pole peegelsile, vaid koosneb tegelikult väiksematest rakukestest, mille keskosa on äärtest kuni 50 meetri võrra kõrgem. Teadlaste sõnul on erisuste taga konvektsioon. Teisisõnu soojendab miski tasandiku aluspinda. Kuna aga sarnane muster ei kata Sputnik Planumit tervikuna, peab olema tegu suhteliselt piirkondliku eripäraga..

Eelnevalt on New Horizonsi kogutud andmeid analüüsinud planeediteadlased on eelnevalt järeldanud, et nähtavate muutuste taga on tõenäoliselt radioaktiivsete elementide lagunemine. Samas on kääbusplaneet sedavõrd väike, et nende varu oleks pidanud ammenduma juba sadade miljonite aastate eest.

Arvatust soojem sisemus on sünnitanud ka teisi kummalisi pinnavorme. Näiteks kõrgub kääbusplaneedi pinnal kolme kilomeetri kõrgune krüovulkaan Wright Mons, mille läbimõõt ulatub 150 kilomeetrini. Moodustise keskel olevasse auku voolab aeglaselt lämmastik, et sealt siis taas temperatuuri tõustes välja paiskuda.

Teadlased on ühel nõul, et Pluuto pind oleks tunduvalt üheülbalisem, kui sellel leiduks vaid veejääd. Madala temperatuuri mõjul külmub aga ka näiteks süsihappegaas, metaan ja lämmastik. Nii võivad erinevate sulamistemperatuuride mõjul moodustuda eksootilisemad liitained, mille omadusi veel täielikult ei mõisteta.

Erinevate aurustumistemperatuuride tõttu on ka kääbusplaneedi atmosfäär muutlikum ja mitmekesisem kui näiteks Neptuuni kuu Tritoni oma. Muu hulgas moodustuvad teatud piirkondades atmosfääriringet kirjeldavate mudelite kohaselt metaanipilved. Seejuures ei lange lumena tagasi Pluuto pinnale sugugi mitte kõik aurustunud gaasist. Osa, kuigi eelnevalt arvatust väiksem osa, suudab kääbusplaneedi haardest põgeneda. Sellest osa püüab kinni üks kääbusplaneedi kuudest – Charon.

Pluutolt pagenud gaasimolekulidega on astronoomide hinnagul võimalik seletada peamiselt veejääst koosneva Charoni põhjapoolusel laiuvat punakat laiku. Kindla lainepikkusega kiirguse mõjul võivad metaani molekulid moodustada toliine – orgaanilisi polümeere, millel on punakas varjund. Kuna New Horizonsi poolt kogutud andmed viitavad, et eeskätt suudab Pluuto haardest põgeneda metaan, annab see hüpoteesile täiendavat toetuspinda.

Muus osas Vana-Kreeka mütoloogias surnuid üle allilma jõe viinud paadimehe järgi nime saanud Charon võrreldes Pluutoga suhteliselt üheülbaline. Eriliselt toovad astronoomid välja mööda kuu ekvaatorit kulgeva hiidkanjoni ja lõunapoolkeral nähtava Vulcani tasandiku. Teadlaste hinnangul moodustusid pinnavormid, kui selle pind jahtudes katki kärises, vallandades selle käigus suurel hulgal külmunud gaase.

Viimaks lahkavad teadlased ka Pluuto nelja väiksema ja pikliku kuu hingeelu. Kui vahetult pärast möödalendu Maani jõudnud andmed viitasid kahe astronoomi hinnangul, et nende liikumises esineb raskesti ennustatavaid ebakorrapärasusi, siis värske analüüs viitab vastupidisele. Küll on aga nende pöörlemiskiirus arvatust suurem. Lisaks kinnitavad täiendavad andmed, et kaaslaste pöörlemistelg on oodatust 90 kraadi võrra nihkes. Teisisõnu on kuud tõenäoliselt minevikus kokku põrganud teiste Kuiperi vöö objektidega.

Uurimused ilmusid ajakirjas Science.