Veel vana aasta lõpus, kui taevas pärast kummaliselt sooja detsembrit viimaks krõbedamatest temperatuuridest päikeseloojangu eel roosatama hakkas, käis ERR-i uudisteportaal külas Taimi Paljakul, et rääkida ilmast. Aga mitte seepärast, et millestki muust rääkida poleks, vaid seetõttu, et kõiki kiratsevaid vestlusi päästev teema oli pärast torme ja jõuludeaegset "talvist kuumalainet" saanud põletavaimaks - mis selle ilmaga siis lahti on? Kas tõesti on kauakardetud kliimamuutused väiksele Eestimaale jõudnud?

Olgugi, et kõik maailma ilmateenistused jagavad omavahel vaatlusandmeid - satelliidiorganisatsiooniga ühinenutel ka satelliitide andmed -, siis ilmamudelid, mis millelt järgmiste päevade prognoos koostada, on igal ilmateenistusel erinevad.

Seda seetõttu, et iga riigi mudel on lihtsustatult öeldes kui matemaatiline võrrand, millesse lisatakse vaatlus- ja satelliidi andmetele ka riigile omapärase kliima näitajaid (varasemate aastate põhjal võimalikud muutused).

Taimi Paljaku sõnul ollakse mudelitesse ehk võrranditesse muutujate lisamise puhul kui teeristil. Kui kaks mudelit astuvad näiliselt väikese sammu teineteisest kõrvale, võib mõne päeva pärast täheldada prognoosides küllaltki suuri erinevusi.

150 aastat ilmavaatlusi Eestis

Viimastel nädalatel räsisid tugevad tormituuled nii Islandit kui ka Suurbritanniat. Ning tõesti, Paljaku arvutiekraanil oleks justkui geograafiatunni näidiskaart paigutatud - täpselt õhurõhujoontest moodustuvate ringide keskel (ehk tsüklon) on Islandi saar. See on haruldane nähtus, et on näha niivõrd tugevat ja kiire õhurõhulangusega tsüklonit.

On tavapärane, et Euroopas möllavad tormid panevad ka meid küsima - millal halb ilm siia jõuab? Kuid siin ongi trikk: eelmise näite puhul valitses Eesti kohal tugev kõrgrõhkkond, mis piltlikult öeldes ei lase Läänest tulevaid tormituuli meieni. Seega ei saa alati teiste riikide ilmauudiseid lugedes siinseid olusid alati ette aimata.

Teisest küljest on ilmselt paljudel eestlastelgi saanud harjumuseks kiigata kas soomlaste, norrakate või brittide ilmaportaalidesse. Sellest harjumusest kipuvad mõnikord liigkiirelt suurt uudist üles puhuma ka meediakanalid. "Tihti saame portaalidest ja ka mustvalgelt lugeda, et torm ei õigustanudki ennast," lausub Paljak.

Eesti Ilmateenistus ei taha näiteks laupäeval saabuvatele tormituultele nädala alguses põhjapanevat ennustust anda, sest nii proovitakse ära hoida asjatu paanika ja ka "pettumuse" tekkimist, et "torm end ei õigustanudki".

"Prognoosid ei ole kunagi puhas kuld," märgib Paljak. Kuigi andmed ja meetodid on läinud üha täpsemaks, on Eesti aladel tegu alati ennustamisega. Just siin, 60. laiuskraadidel on ilm kõige muutlikum.

Ilmavaatlusandmete ametlik kogumine sai möödunud aasta lõpus 150-aastaseks. See tähendab, et Eestil on võimalik tänast ilma võrrelda pooleteist sajandi andmetega. Väga üldistavateks järeldusteks neist ei piisa, kuid mingeid tendentse on siiski märgata.

Maarjamaal mängib ikka kõige enam rolli see, et asume veekogu ääres. Aga merd mõjutab omakorda Maad ümbritsev atmosfäär. Samas annab ka meri oma mõju atmosfääri.

"See jääbki meie laiuskraadil nii, et ei ole võimalik üks ühele ennustada ilma ega meretaset. Näiteks 10 kuni 20 cm veetaseme kõikumist on tugevate tormidega täiesti normaalne," selgitab Paljak.

Pikaaegseid loodusvaatlusi võib usaldada

Pikast sombusest sügisest tüdinud eestlaste jaoks on ilmselt lemmikuim vanarahvalt päritud kõnekäänd on: "Ega tali taeva jää". Tõepoolest, aasta vahetudes pidas see taaskord paika. Ja ka Taimi Paljak kinnitab, et katastroofilisi kliimamuutusi tema siin mail ei taju ning see ütlus on endiselt "kehtiv". Ka 2004 ja 2005 olid detsembri lõpus lumevaesed ja tervitasid lund alles jaanuari lõpus. Kümne aasta sisse on aga jäänud ka lumerikkaid talvi, seega ei saa püsivast muutusest rääkida.

Küll aga paistab viimase paarikümne aasta põhjal, et neli aastaaega kipuvad ühe kuu võrra nihkesse minema: lumi ei taha kuidagi jõuludeks maha tulla ning jaanipäeval tuleks tervise hoidmiseks kummikutesse ka villased sokid pista. "Perioodiliselt toimuvad atmosfääris küll muutused ja nende seas tuleb kindlasti ka ekstreemsusi," räägib Paljak.

Ekstreemsuste esiletõusu saab eelkõige seletada sellega, et ilmavaatlustel pole väga pikka ajalugu, seega pole ka teadmisi ega võrdlusmaterjali, kas tänased nähtused tõepoolest eriskummalisteks võib nimetada.

Kuid vanarahvatarkust, mis uusaastapäeva järgi heinaaja ilma ennustab, ei julge Paljak õigeks pidada. Vaid mardi- ja kadripäevade osas täheldatu peab paika: kui novembri alguses on soe, siis teiseks pooleks ehk kadripäevaks läheb kindlasti ilm külmemaks.

Ülejäänu puhul (on näärikuul udused ilmad, siis tuleb vesine kevad; külm ja selge detsember toob sajuse jaanuari; kui uue aasta hommikul koidupuna selgesti näha on, siis tuleb suvel palju müristamist) ei ole ta ise vaatlusi teinud ega oska hinnangut anda.

Tõsi, inimesed, kes on pikemat aega loodust jälginud ning seal toimuvate muutuste pealt ka ilma prognoosivad, võib pigemini ikka usaldada. Ahvenauimede järgi tuule, vihma ja päikese tuleku ette nägemine jääb aga Paljakule müsteeriumiks. Kuigi, kuidas täpsemalt viimane käib, tahaks ta huvi pärast teada küll.