Pariisi kliimaleppe mustand pakub ministritele laia tööpõldu

Möödunud nädalal Pariisi kliimakohtumisel läbirääkijate poolt tehtud edusammudele vaatamata peitub uue üleilmse kliimaleppe mustandis veel mitmeid olemuslikke ja strateegilise varjundiga lahkarvamusi. Keskkonnaminister Marko Pomerantsi hinnangul on probleemid siiski hoomatavad ja osapooled leppe sõlmimise suhtes optimistlikud.
Pariisi kliimakohtumist alustati mustandiga, mis peegeldas endas kõigi ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooniga ühinenud riikide seisukohti. Leppe erineva tugevuse ja olemusliku sisuga punktid venitasid dokumendi 56 lehekülje pikkuseks. Möödunud laupäevaks suutsid riiklikud delegatsioonid kärpida dokumenti erimeelsuste lahendamise teel kaheksa lehekülje võrra.
„See pole hetkel kindlasti selline, kuhu saaks kõik osalised praeguses järgus alla kirjutada. Sellega tuleb veel kõvasti tööd teha,“ nentis keskkonnaminister Marko Pomerants. Arvamused lahknevad nii kliimamuutuste leevendamise ulatuse kui ka arengumaadele eraldatava abi suuruse osas. Omaette küsimuseks on leppe siduvus ja selle järgimist puudutavad kontrollmehhanismid.
Kliimamuutuste leevendamine
ÜRO egiidi all tegutsevad teadlased jõudsid Pariisi kohtumise eel 184 riigi vabatahtlike kasvuhoonegaaside vähendamise lubadusi analüüsides järeldusele, et isegi nende eeskujulikul täitmisel tõuseks maailma keskmine õhutemperatuur tõenäoliselt 2,7 °C. Oluliselt rohkem, kui seati eesmärgiks 2009. aastal Kopenhaagenis toimunud kohtumisel.
Kuigi Pariisi läbirääkimisel puudub mehhanism osaliste täiendatavatele kärbetele sundimiseks, ei takistanud see neid seadmast lennukamaid eesmärke. Näiteks seavad riigid endale leppega eesmärgiks hoida maailma keskmise õhutemperatuuri tõusu 2 °C'st tunduvalt madalamal või alla 1,5 °C. Viimase sõnastuse eest võitleb vähemalt 106 riiki. Neist paljusid ähvardab ulatuslike kliimamuutuste korral sõna otses mõttes vee alla jäämine.
Mitmed arengumaad ja tõusva majanduse riigid leiavad aga, et see seaks nende arengule liiga suured kitsendused ja eelistaksid 2 °C varianti. Kohtumise avapäeval rõhutasid aga Väikeste Saarteriikide Liidu liikmed koos teisete haavatavate riikidega nagu Filipiinid ja Bangladesh, et ei lepi vähemaga kui 1,5 °C. Hiina ja India on vihjanud, et selleks tarvilike kärbete tegemise eelduseks on ulatuslik arenenud riikide poolt antav majanduslik ja tehnoloogiline abi.
Erimeelsustele viitavate kantsulgudega on täis pikitud ka osapoolte pikaajalisi eesmärke kirjeldav artikkel. Maailma kasvuhoonegaaside heitkoguse vähenemiseni tahetakse jõuda nii „võimalikult kiiresti“ ja „vähendada neid sajandi keskpaigaks kokkulepitud protsendi võrra“ kui ka jõuda pikemas perspektiivis „kasvuhoonegaaside nullemissioonini“ ja „kliimaneutraalsuseni“. Viimased kaks lubaksid kasutada kliimamuutuste leevendamiseks geoinseneeriast tuttavaid meetmeid. Traditsiooniliselt on neid pooldanud fossiilkütuste suureksportijad ja nendest sõltuvad arengumaad.
Majandusabi
Pomerants toob positiivsena välja, et arengumaade nõudele toetada neid aastani 2020 aastas vähemalt saja miljardi dollariga on suures osas juba kate leitud. „Hetkeks oleme kusagil 60 miljardi juures ja see sada miljardit jaotub seejuures avaliku ja erasektori vahel,“ kinnitas minister.
Eelnevates OECD arvutustes on leitud, et eelmisel aastal toetasid arenenud riigid arengumaid kliimamuutuste leevendamise ja kohanemismeetmete rakendamise raames ligikaudu 62 miljardi dollariga. Arengumaad eesotsas Indiaga on samas leidnud, et summat on ülehinnatud ja taotlevad abisüsteemi läbipaistvamaks muutmist. Lisaks loodavad nad saada garantiisid, et rahastamine jätkub ka pärast Pariisi leppe jõustumist.
Omaette komistuskiviks võib osutuda kliimamuutuste poolt võimendatatud ekstreemsete ilmaolude tõttu tekkinud kaotuste ja kahjude arenenud riikide poolt hüvitamine. „See on oluline teema väikeriikide jaoks. Euroopa Liit ja mitmed teised arenenud majandused näeksid aga pigem varajase hoiatussüsteemi loomise toetamist, mitte kahjude otsest hüvitamist,“ selgitas Pomerants.
Nende hulka kuuluvad teiste seas Austraalia, Norra, Kanada ja USA. Ühendriikide erisaadik Todd Stern märkis möödunud nädalal toimunud pressikonverentsil, et leppesse kahjude ja kaotuste kompenseerimismehhanismi lisamine on koos tööstusriikidele vastutuse panemisega USA jaoks vastuvõetamatu.
Lisaks nõuavad G77 riigid koos Hiinaga, et Pariisi lepingu raames loodaks rahvusvaheline kliimamuutustest tingitud inimeste ümberasumisele spetsialiseeruv keskus. Muu hulgas tegeleks see ümberasumise koordineerimisega, aitaks hankida riikidel abi looduskatastroofide korral ja luua tegevusplaane organiseeritud rändeks.
Leppe siduvus ja kontrollmehhanismid
Samuti tuleb leida kompromiss leppe siduvuse ja riikide kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise jälgimise osas. „Me teame, et USA-l on probleeme siduvate kohustuste poolega. USA Kongressis oleks leppele heakskiidu leidmine vabariiklaste enamuse korral keerukas. Seetõttu peab lepe võimaldama teatavat paindlikkust,“ märkis minister. Sümboolse žestina tühistati eelmisel nädalal Kongressis riigi presidendi Barack Obama eestvedamisel koostatud uued regulatsioonid, mis seadsid piirid elektrijaamade emissioonidele. Obamal on õigus otsus vetostada.
Samal ajal tahaks USA koos mitmete teiste tööstusriikidega näha, et arengumaad peaksid oma kasvuhoonegaaside heitkoguste üle hoolsamalt arvet ja annaksid nendest koos teiste riikidega regulaarselt aru. Arengumaad on aga rõhutanud, et neil puudub selleks tehniline võimekus. Sarnaselt heitmete vähendamise määraga peaks neile erandeid tegema ka aruandluses ja esitatud andmete kontrollimise osas. Võrreldes teiste potentsiaalsete komistuskividega on leppe see tahk siiski nüanss. Leppe raames poleks saanud nagunii kedagi otseselt karistada.
Viimaks taotleb Euroopa Liit koos Hiina ja USA-ga, et riiklikul tasandil tehtud kärpelubadusi hinnataks ümber iga viie aasta tagant. Indiale oleks aga meeltmööda kümne aasta plaanid. Eeldusel, et Pariisi lepe jõustub aastal 2020, teataks riigid oma kavatsustest sellisel juhul alles enne uue kliimaleppe sõlmimist.
---
Komistuskivide rohkusele oli Pomerants esmaspäeval kindel, et reede õhtuks jõutakse konsensusele ja Euroopa Liidul on veel oma suhteliselt ambitsioonika kava realiseerimiseks kauplemisruumi. „Inimesed on endiselt optimistlikud, meil on vaja muidugi teha leppe sõlmimiseks kompromisse, kuid me ei saa olla seejuures liiga lõdvad,“ rõhutas minister.