See oli kuus aastat tagasi, 2009. aastal, kui riigijuhid üle maailma tulid kokku, et saavutada kokkulepe kliimasoojenemise peatamiseks. Kuid suuresti Hiina survel võeti Kopenhaageni konverentsi lõppjäreldusest välja kõik numbrid ja Kopenhaageni konverentsi peetakse üldiselt läbikukkunuks.

Just Kopenhaageni läbikukkumise tõttu on Pariisi konverents teistsugune. Toona pandi riigijuhtide ette leppe tööversioon ja hakati seda läbi rääkima ja muutma, et kõigi allkirjad alla saaks. Nüüd on läbirääkijad kavalamad - kõigilt riikidelt on juba Pariisi eel küsitud, mis eesmärgid nad ise endale seavad. See aga tähendab, et Pariisis pannakse paika see, kuidas eesmärkideni jõuda, kust raha tuleb ja mis hetkel tuleks eesmärke revideerima hakata.

Teine viis, kuidas sel korral konverentsi edu tagada, oli USA eeltöö Hiina suunas. Nimelt teatasid USA ja Hiina presidendid eelmise aasta novembris ja taaskord tänavu septembris oma ambitsioonikatest eesmärkidest. USA presidendi kriitikud on muidugi nimetanud, et Hiinat ei ole võimalik survestada, kui nad oma eesmärke ei täida.

Samas, arvestades USA vabariiklaste erakonna tõrksust kliimasoojenemist üldse tunnistada, pole üldse selge, kas USA suudab president Barack Obama seatud eesmärke täita. Muidugi, ka vabariiklased on aja jooksul oma arvamusi muutnud.

"Mõni aasta tagasi eitasid nad täielikult, et ükski teema võiks olla kliimamuutusega seotud. Siis öeldi, et nad pole teadlased. Nüüd on see muutunud selleks, nagu me just kuulsime teledebatis näiteks senaator Marco Rubiot ütlemas, et ta küll usub kliimamuutuse toimumisse, kuid ei taha majandusele haiget teha, majandust halvata või midagi sarnast. Ja see on juba produktiivsem debatt, mida pidada," rääkis Mõttekoja Center for American Progress kliimapoliitika juht Greg Dotson.

USA seisukohad kõiguvad

Demokraatidega seotud mõttekoja analüütiku sõnul on praeguse valitsuse all USA liikunud üha rohkem selles suunas, et vähendada kivisöel töötavaid elektrijaamu, suurendada autode kütuse-efektiivsust ja suurendamas taastuvallikatest energiatöötlust.

"Kõik eesmärgid, mis president Obama on teinud Pariisi konverentsi eel, on sellised, mida ta võib täide saata olemasolevate seaduste tasandil. Ükskõik kui keeruline on Obamal ka välja tulla oma energiatööstuse arengukavaga, on tulevastel presidentidel veel keerulisem neid tagasi keerata," lausus Dotson.

Konsultant David Bookbinder nentis, et kui uueks USA presidendiks peaks saama vabariiklane, on ka Obama energiakavaga lõpp.

"Kui kongress otsustaks midagi sellega ette võtta, ei saa nad lihtsalt energiakava tagasi lükata, nad peaks midagi selle asemel vastu võtma, mis vähendaks CO2 tasemeid. Kolmas variant on see, et kui demokraat valitakse presidendiks, jõuab energiakava ühel hetkel ülemkohtuni, kus suure tõenäosusega on üks kohtunik kaalukeeleks 5-4 otsuse puhul, kas energiakava jääb jõusse või mitte. Ja nii need asjad siin USA-s lihtsalt käivad," rääkis konsultant.

Veidi detailsemalt veel: see üks ülemkohtu kohtunik peab valima kahe poole vahel - kas anda föderaalvalitsusele üldse õigus reguleerida heitgaase elektrijaamades või mitte. Mis ei tekita jällegi just kindlustunnet, et Pariisi jaoks tehtud lubadustest ei pruugita kinni pidada.

Pariisi konverents: diplomaatia ja survestamise peen doseerimine

Bookbinder lisas skeptiliselt, et tegelikult ongi Pariisi konverentsilt keeruline leida juriidiliselt siduvat lahendust.

"Kas Pariisist tuleb siduv kokkulepe? Kas kokkulepe on selline, kus kõik ütlevad, et jah, nüüd on need meie eesmärgid siduvalt siseriiklikusse seadusandlusesse üle viidud ja kui me ei täida oma eesmärke, siis on siin tagajärjed? Tõenäoliselt ei ole siin siduvaid leppeid ja keegi ei ole siiani arutanud tagajärgede teemat või ühtegi survestamise mehhanismi, kui üks riik ei täidaks oma lubadusi," arutles Bookbinder.

Dotsoni hinnangul on Pariisi konverentsi põhiline eesmärk jõuda otsusele, kuidas minna edasi, leida ühine nägemus.

"Pariisi põhiline lootus on see, et see konverents pole lõpp, vaid nägemus, kuidas edasi minna. See on stardipauk kliimamuutusega tegelemisel. Ja konverents peaks paika panema protsessi, kuidas kõik need riigid tuleksid tagasi läbirääkimislaua äärde näiteks iga viie aasta tagant ja vaataks oma eesmärgid üle. Et nad ütleksid, mis on nüüd saavutatav, mis varem ei olnud ja milliseid lisasamme on nüüd võimalik teha," selgitas ta.

See ongi see mehhanism, millele on panustanud USA ja ülejäänud kliimakokkuleppe tulised eestkõnelejad: survemehhanism ei saa olla juriidiline, vaid peab olema poliitiline - kui isegi sel aastal ei suuda sinu kodumaa esindajad väga ambitsioonikaid eesmärke välja panna, siis ehk tulevikus karistavad neid valijad või kliima muutub ise niivõrd, et viie aasta pärast on vaja juba teistsuguseid ettepanekuid.

Kõigepealt aga peavad riigijuhid selle mehhanismi Pariisis kokku leppima - hoolimata Prantsusmaa pealinna julgeolekumuredest.

"Minu arvates on absoluutselt elutähtis, et iga riik, iga riigijuht saadaks signaali, et käputäie tapjate kuritahtlikkus ei suuda peatada maailma oluliste probleemide lahendamist. Ning, et Pariis - üks ilusamaid, köitvamaid linnu maailmas - ei heitu paari inimese vägivaldsetest, hullumeelsetest tegudest," sõnas Obama.