Järeldused põhinevad viimase 23 aasta vältel maailmamere taset mõõtnud kolme USA ja Prantsusmaa koostöös orbiidile saadetud satelliidi poolt kogutud andmetel. Analüüs kinnitab, et maailmameri pole tõusnud kõikjal ühtlases tempos – mõnel pool on veetase tõusnud hoovuste ja pikemaajaliste ostsillatsioonide mõjul kuni 25 sentimeetri võrra.

Ligikaudu kolmandiku tõusust saab kirjutada vee soojuslikule paisumisele, ülejäänu on tingitud Gröönimaa, Antarktika ja mäeliustike sulamisest. Näiteks Gröönimaa on kaotanud viimasel kümnendil aastas ligikaudu 303 miljardi tonni jagu jääd. Antarktika liustike mass on vähenenud aastas keskmiselt 118 miljardi tonni võrra. Eelmisel aastal ilmunud kahe uurimuse kohaselt võib aga oodata, et vahekord hakkab sellel sajandil muutuma – kuue Lääne-Antarktika liustiku voolukiirus on kasvanud viimase 40 aasta jooksul 33-75 protsenti.

Analüüsi autorid nendivad senise meretaseme tõusu põhjal, et see jääb tõenäoliselt Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu prognoosi ülemisse vahemikku ehk maailmamere tase võib olla sajandi lõpuks tänases 0,3-0,9 meetri võrra kõrgem. Hetkel elab rannikualadel kuni meetri kõrgusel merepinnast maailmas umbes 150 miljonit inimest.

Autorid lisavad paleoklimatoloogide tähelepanekute põhjal, et Maa ajaloos pole olnud harvad juhud, kui maailmamere tase on tõusnud sajandi-kahega kuni kaks meetrit.