Kliimamuutus Arktikas: Kas ja kuidas mõjutab inimtegevus jääkatte kahanemist? ({{commentsTotal}})

Polaaruurija võtmas lumeproove lumekaevest Antarktikas.
Polaaruurija võtmas lumeproove lumekaevest Antarktikas. Autor/allikas: Timo Palo/Wikimedia Commons

Kas ja kuivõrd saab Arktikas toimuvaid kliimamuutusi ja ka jääkatte kahanemist põhjendada inimtegevuse mõjudega? Sellise küsimuse esitas ERR Novaator polaaruurijale ja meteoroloogile Timo Palole.

Selle küsimuse üle on maailmas juba mõnda aega vaieldud, kuid nüüd võib küll öelda, et vähemasti valdav enamus kliimateadlasi nendib, et inimmõju on kliima soojenemise taga olemas. Küsimus on aga endiselt selles, kui suur see võiks olla muude tegurite kõrval.

Omamoodi verstapostiks on olnud ka ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli IPCC regulaarsed raportid, mis koondavad juhtivaid kliimateadlasi üle maailma. Neist viimane, 2013. aastal avaldatud viies raport, deklareerib eelnevatele sarnaselt, et inimtegevuse tagajärjel atmosfääri paisatud kasvuhoonegaasid mõjutavad jätkuvalt maakera kliima soojenemist.

Kõige tundlikum piirkond soojenemisele on aga Arktika, kus temperatuuritõus on viimasel sajandil olnud globaalsest keskmisest kaks korda suurem.

Arktika tundlikkus soojenemisele on mõistetav, kui arvestada, millise aluspinnaga (jää ja lumi) on seal tegemist ning millised tagasisidemehhanismid seda seal võimendavad. Jääkatte kahenemine on olnud sedavõrd drastiline, et on üllatanud ka teadlaskonda ja käinud alati sammu jagu ees ka kõige pessimistlikumatest mudelitest.

Globaalne keskmine temperatuur on viimasel sajandil püsivalt tõusnud, eriti järsult aga viimastel kümnenditel. See langeb hästi kokku süsihappegaasi kontsentratsiooni järsu kasvuga industriaalajastul. Viimastel aastatel on väärtuslikku informatsiooni kliima muutumise kohta andnud jääpuursüdamikud ja veekogude põhjasetted, mis võimaldavad vaadata kaugemale minevikku ja ammutada informatsiooni toonase kliima kohta.

Peale praktilise kinnituse astronoomiliste kliimatsüklite olemasolu kohta on pikimad Antarktika puursüdamike isotoopanalüüsid näidanud, et mitte kunagi varem 700 000 aasta jooksul ei ole süsihappegaasi ja metaani kontsentratsioon atmosfääris olnud nii kõrge kui praegu ega tõusnud nii kiiresti kui tööstusrevolutsiooni käigus. See on selge jälg inimtekkelisest kliimamuutusest.

Astronoomilisi kliimamuutusi on seevastu erineva tsüklilisusega, mis tähendab, et aeg-ajalt nad võimendavad ja aeg-ajalt kompenseerivad teineteist. Praegune periood arvatakse olevat just selline, kus mõjud teineteist kompenseerivad ja seetõttu peavad kliima muutumise taga olema teised tegurid.

Rääkides isiklikust kogemusest, siis kas saatuse tahtel või juhuslikult olen sattunud Põhja-Jäämerele just siis, kui on sündinud kaks ajaloolist suvise jääkatte ulatuse miinimumrekordit. Esimene neist sai 2007. aastal atmosfäärimõõtmiste näol ka kvantitatiivselt registreeritud. Seevastu teine, mis toimus 2012. aasta suvel, sai talletatud kogemuslikult ja väga nappide mõõtmistega. Kuigi see arvamus on subjektiivne, siis pean tunnistama, et mind ja ka minu kolleege hämmastas suvine jää sulamiskiirus.

Kahtlemata on väga keeruline inimfaktorit kliima muutumise taga otseselt ja kvantitatiivselt mõõta. Lõpuks taandubki kõik suuresti sellele, mida me usume kaudsete viidete põhjal. Praegused teadmised aga viitavad selgelt inimmõju olemasolule ja minu arvates oleks ka pisut naiivne uskuda, et 7 miljardit inimest ning ülemäära tarbimisele suunatud ühiskond ei jäta endast jälge planeedi keskkonnale ja kliimale.

Kuidas vaatate teadlasena praegu Arktika suunal toimuvat riikidevahelist võidujooksu – maavarade ammutamine, piirkonna militariseerimine ja laevanduse arendamine – millised võiksid olla mõistlikud lahendused ja kuidas neid saavutada?

Ega see meeldiv pole. 2007. aastal rahvusvahelise polaaraasta raames tundsime jääl triivides seda polaaraastaga kaasnenud saginat Arktikas ja riikidevaheliste suhete pinge kasvu omal nahal. Polaaraasta, mis pidanuks keskenduma Arktika teaduslikule uurimisele ja riikidevahelise koostöö tihendamisele rakendus lõpuks suuresti poliitiliste ja majanduslike huvide konfliktina, kus riigid jooksid võidu oma territoriaalseid taotlusi kinnistama ja enam tähelepanu kulus sootuks omavahelisele nääklemisele.

Kõige ideaalsem oleks muidugi see, kui Arktikaga läinuks samamoodi nagu Antarktikaga, kus riikide vahel sõlmiti vastav leping ja sellega kuulutati kontinent demilitariseeritud eikellegimaaks, mida reguleerib rahvusvaheline Antarktika leping. See omakorda pühendab mandri teaduslikule uurimisele. Arktika puhul pole see aga paraku enam võimalik. Majanduslikud huvid tõotatud rikkalike ressursside suhtes on niivõrd tugevad, et lootuse puutumatu ürglooduse või teaduslikele uuringutele pühendatud loodusreservaadi osas võib kanda helesiniste unistuste hulka.

Üha enam energiakriisis vaevleva ja tarbimist propageeriva ühiskonna puhul pole see lihtsalt arvestatav argument. Ei ole minagi selles osas naiivne. Nii jääb vaid loota, et Arktika ekspluateerimine leiab aset ettevaatlikult ja sammhaaval ning välditakse lollusi, mis valusalt kätte maksaksid. Viimastel aastatel on suurtes teadusprojektides ka teaduslik uurimine oma praktilise väljundi osas just selle vankri ette rakendatud. Kui teadlased ei saa ekspluateerimist ära hoida, siis ehk õnnestub neil otsustajaid manitsedes see võimalikult valutult läbi viia.

Arktika ökosüsteem on äärmiselt tundlik ja habras, tundlik on ka selle polaarala kliimasüsteem. Mis peaks meid aga eriti ettevaatlikuks tegema on tõsiasi, et see piirkond on veel suhteliselt vähe uuritud ja meid valdab endiselt tubli annus teadmatust, milliseid tagajärgi üks või teine muutus endaga kaasa toob. Need tagajärjed võivad olla ka inimkonnale katastroofilised.

Mingis mõttes viime me kliima ja polaaraladega läbi eksperimenti, mille tulemust me ette ei tea. Kui me kord aga midagi nässu keerame, siis sealt enam paraku tagasiteed ei ole. Loodus leiab ikka uue tee ja võimalus, kuid ka küsimus on meis, inimestes.

Jääkarud uudistavad teadusaparatuuri. (Foto: Timo Palo)

Miks peaks Arktikas toimuv Eesti inimestele korda minema ehk kuivõrd ja kuidas see meie elu kas või kaudselt mõjutab?

Tegelikult võiks öelda, et Arktika kliima mõjutab meid vägagi otseselt. Me ei asu küll otseselt Arktikas, kuid väga lähedal selle servaalale. Meiegi kliima on mõjutatud arktilistest õhumassidest.

Kaudne mõju on aga veel mitmekülgsem ja olulisemgi. Teada-tuntud ütlus, et kõik on kõigega seotud kehtib hästi ka meie planeedi kliimasüsteemi kohta. Tõsi, erinevates piirkondades on iseloomulik vastava paiga kohakliima, kuid see pole kunagi isoleeritud kliimasüsteem ja on kujunenud planeedi üldise kliima taustal.

Seega kui kusagil leiavad aset mingid olulised muutused, avalduvad need läbi erinevate tagasisidemehhanismide ja üldise kliimasüsteemi seotuse ka mujal. Arktikat aga võib mingis mõttes pidada meie planeedi külmkapiks ehk kliimajahutiks.

Lülitage külmik välja ja näete ise, mis juhtub seal oleva toiduga. Siit paralleeli tõmmates võib öelda, et kui arktiline jahutussüsteem üles ütleb ehk jää ja lumi kaovad ning üha enam kiirgust neeldub, siis avaldab see mõju kogu planeedi kliimasüsteemile ja sealt ka teiste regioonide kliimale.

See mõju avaldub peamiselt läbi kahe suuremõõtmelise ja olulise kliima kujundaja: atmosfääri üldise tsirkulatsiooni ja maailmamere termohaliinse hoovuste süsteemi ehk suure konveierlindi kaudu. Need transpordivad soojust ja niiskust üle terve planeedi. Kui suurte mandriliustike sulamine peaks märkimisväärselt kiirenema, siis puudutab see ka Eesti madalamaid rannikualasid.

Teine nüanss kogu asja juures on see, et igasugune muutus tähendab mingil määral ebastabiilsust. Kliima inimtekkelist muutust, mis on aset leidnud suhteliselt lühikese ajaga (võrreldes looduslike protsesside tagajärjel toimuvate muutustega, kui mitte arvestada suuri looduskatastroofe), on hakatud just seostama viimastel aastakümnetel kliimaekstreemumite sagenemise ja võimendumisega. Nendeks on üleujutused, põuad, külmalained, tormid, orkaanid ja tornaadod.

Meie Eestis elame mõõdukatel laiuskraadidel ja piirkonnas, kus tõeliselt hukatuslikke kliimaekstreemume ette ei tule. Kuid kliima soojenedes võib pilt muutuda ka meie regioonis, mil moel ja millises suunas, jääb veel hetkel üsna selgusetuks.

Toimetaja: Marju Himma



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: