Nii võib järeldada Helsingi ülikoolis hiljuti avaldatud artiklikogumikust “Kas tohib sinatada või peab teietama?”, milles käsitletakse pöördumisvormide kasutamist 13 Euroopa keeles. Samas kogumikus ilmus ka artikkel eesti keele pöördumisvormidest, mille autorid on Tartu ülikooli üldkeeleteaduse professor Renate Pajusalu ja Helsingi ülikooli doktorant Ninni Jalli.

Pöördumisvormid on iga keele kasutuse väga oluline osa, kirjutavad Pajusalu ja Jalli. Ühelt poolt tingib olukord selle, kuidas me partnerit nimetame. Näiteks võib see sõltuda sellest, kas vestleme interneti jututoas, saunaõhtul või ametlikus olukorras. Teiselt poolt loob pöördumisvormi valik sotsiaalsed suhted – kas tahame suhelda vestluspartneriga distantsi säilitades või hoopis sõbraks saades. Ka Eesti ühiskonnas on jätkuvalt kõneteemaks see, kas peaks võõraid inimesi sinatama või teietama ja millest see sõltub.

Eesti keeles on võimalik vestluspartneri poole pöörduda kas sina- või teie-vormis, lisaks on suur hulk võimalusi pöördumist vältida. Selleks võib näiteks meietada või rääkida umbisikulises tegumoes. Pöördumissõnu kasutavad eestlased harva, kuid mõnikord siiski kõlavad härra või proua, veelgi harvem preili. Ka vestluspartneri nime ei ole eestlastel kombeks suhtluses nimetada, me saame tihti pikalt hakkama ka ilma kaasvestleja nime teadmata.

Varasema keelekasutuse kohta on raske materjali saada mujalt kui ilukirjandusest (nii kaugele kui seegi ulatub). Näiteks Tammsaare “Tõe ja õiguse” esimeses osas sinatatakse, sest üleeelmise sajandi lõpu külaühiskonnas oli see ilmselt norm. Sama romaani teises osas, mille tegevus toimub Tartus, teietatakse juba läbivalt kõiki võõraid inimesi. Ka härra Maurus teietab oma kooli poisse, välja arvatud siis, kui väga vihaseks saab.

Lutsu “Suves“ on sina/teie valikul mängida suur roll Joosep Tootsi ja Raja Teele suhete kirjeldamisel. Romaani vältel kõhklevad nad korduvalt, kuidas peaks teineteise poole pöörduma. Kui Teele käib Tootsile noori õunapuid pakkumas ja Tootsi ennast eest ei leia, kirjutab ta kirja, milles muu hulgas sellised laused:


“Käisin täna siin, kahjuks ei olnud Teid – õigemini Sind – kodus. Õieti polnud mul siia küll midagi asja, tulin ainult Ülesoo peaaegu uut karjalauta vaatama ja üleüldse vaatama, mis Te – Sa siin teed. Oled viimasel ajal silmapiirilt hoopis kadunud, nagu Johannes Patmuse saarele. Näidake end vahel või saatke mõni leheke oma Ilmutuse raamatust. Ah jaa – peaasi! - selle lühikese aja jooksul mis Te (jälle ”Teie!” – olgu siis nüüd pealegi lõpuni ”Teie”) kodus viibite, olete Ülesoo koha päris ilusaks muutnud. Nüüd puudub teil veel nägus rohuaed."

Filmistki on aga meeles see romantiline hetk, mil teie lõplikult sina-ks muutub.

Keeleteaduses on kasutusel mitmeid meetodeid, kuidas eri keelte pöördumisvorme uurida. Kõige parem oleks muidugi, kui meil oleks võrreldavate keelte kohta täpselt samasugused autentsed salvestatud olukorrad. Sellist materjali on praktikas raske saada, mistõttu kasutatakse mitmesuguseid küsitlusi, milles erinevate keelte kõnelejatel palutakse oletada, kuidas nad käituksid mingites olukordades. Nõnda saame muidugi inimeste arvamuse, mitte tegeliku keelekasutuse, kuid eri keelte kõnelejate arvamused on vähemalt võrreldavad.

TÜ töörühma teadlased Renate ja Karl Pajusalu, Birute Klaas-Lang, Virve-Anneli Vihman tegid küsitluse, millest selgus, et venelased teietavad oluliselt rohkem kui eestlased ja et teie-vormi kasutus johtub eelkõige partneri vanusest, samas kui eestlastele on vanusest olulisem see, kas kõnetatav on tuttav või võõras.

Soomlased omakorda teietavad oluliselt vähem kui eestlased, kuid venelastega seob pöördumisvormide kasutust see, et olulisim on ka soomlastele kõnetatava vanus: soomlased teietavad harva, aga kui teietavad, siis vanu inimesi. Muidugi on need väga suured üldistused ja tegelikkuses on kriteeriume pöördumisvormi valikuks palju.

Artikli üheks osaks on ka Soomes elavate eestlastega läbi viidud intervjuud, milles eestlased räägivad oma kogemustest pöördumisvormidega Eestis ja Soomes. Selgub, et probleeme pöördumisvormi valikuga teises ühiskonnas on peaaegu igaühel. Ime see muidugi pole: ka oma koduses ühiskonnas on tihti raske otsustada, millist pöördumisvormi kasutada.

Paistab, et selline ebakindlus on tegelikult omane väga paljudele keeltele. Nii on peaaegu kõigis kogumiku artiklites eri keelte kohta mainitud, et keele kasutajad ei tea alati, millist vormi kasutada. Küllap see ebakindlus just ongi keeleline ressurss, mida suheldes loovalt kasutame. Kindlad reeglid mänguruumi ei annaks, nii et olgem pigem rõõmsad, et meil on keeles paindlik pöördumisviiside süsteem.