100 sekundi video: Kas privaatsus on absoluutne väärtus?
Kas üksikisiku õigus privaatsusele kaalub üles kõigi inimeste õiguse turvalisusele ja elule? Germanwingsi piloodi otsus minna vabasurma ja võtta endaga kaasa veel 149 lennukis viibinud inimest tekitab küsimuse, kas me pole üksikisiku õiguste kaitsega lääne ühiskonnas liiale läinud, küsib Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja ja filosoofiateaduskonna dekaan Margit Sutrop.
Mis on privaatsus? Privaatsus tähendab inimese õigust otsustada, millised inimesed ja mil määral saavad juurdepääsu ja kontrolli tema kohta käivale informatsioonile, tema füüsilisele kehale või teda ümbritsevale füüsilisele ruumile. Kuigi privaatsus on väga oluline väärtus, pole ta absoluutne. See tähendab, et selle kaitsmist ei saa keegi nõuda tingimusteta, igal ajal ja igas olukorras.
Mõtleme lenduritele, bussijuhtidele, õpetajatele, politseinikele, kindralitele. Kas ei peaks olema loomulik, et nende elukutsete puhul, kus inimene vastutab teiste elude ja heaolu eest, on tööandjal õigus teada töötaja kõiki olulisi terviseandmeid? Siin võiks kasu olla e-tervise laadsest infosüsteemist, mis teeks vastutusrikaste elukutsete esindajate terviseandmete jälgimise kiireks ja mugavaks. Eestis oleks sellise kokkuleppe saavutamine ehk võimalik, aga kuidas selleni jõuda ka neis Euroopa riikides, kus peljatakse suuri andmebaase või isegi ID-kaartide kasutuselevõtmist, kuna see võib ohustada inimese privaatsust?
Vähem privaatsust, rohkem turvatunnet
Maailm on muutunud üha ohtlikumaks paigaks, kus tehnoloogia areng annab üksikule inimesele üha suurema võimaluse teha kurja. Selleks, et kaitsta end terroristide või kriminaalide eest, nõustume andma ära tüki oma privaatsusest. Näiteks oleme lennuohutuse tagamise nimel teinud reegliks, et kõik reisijad läbivad turvakontrolli või et rahvarohketesse avalikesse kohtadesse paigutatakse turvakaamerad.
Samas on suur oht, et privaatsust piirates võime ohustada ka teisi olulisi väärtusi nagu autonoomiat, vabadust ja demokraatiat, mida privaatsus kaitseb. Ka turvalisuse kaitsmisega ei saa minna äärmusse, muidu leiame end totalitaarsest jälgimisühiskonnast, kus isegi meie magamistoas on jälgimiskaamerad, mis igaks juhuks salvestavad iga liigutuse.
Pooldan seda, et privaatsuse kaitsmise määr peaks sõltuma olukorrast ja sellest, millised teised olulised väärtused vajavad kaitset. Näiteks kui oht turvalisusele, tervisele või elule on väga suur, siis peaksime olema valmis inimese privaatsust piirama. Arvesse tuleb võtta ka seda, kuidas privaatsuse piiramine mõjutab teisi olulisi väärtusi nagu inimese vabadust, autonoomiat ja demokraatiat.
Andmed kindlatesse kätesse
Kui arvestame konteksti ja mõtleme hoolega läbi, mis on antud olukorras kaalul, siis saame ka langetada õige otsuse, millistel juhtudel tuleks privaatsust piirata. Tähtis on, et neid ohte oleks õigesti hinnatud ja oleks kaalutud erinevaid väärtusi. Samuti on oluline, et meie privaatsust ei piirataks lihtsalt kellegi isiku või grupi soov saada kontroll meie tegemiste üle.
Hoiame kinni oma privaatsusest just sellepärast, et kardame, et meie kohta käivat informatsiooni kuritarvitatakse. Seetõttu on kõige tähtsam, et need, kellele antakse õigus teada meie olulisi isikuandmeid, oleksid usaldusväärsed ja et isikuandmetega ümberkäimist kontrollitaks ning väärkasutamist karistataks.
Kõike ja kõiki ei saa aga kunagi kontrollida. Sest lõpuks jääb ikkagi üles küsimus – kes valvab valvureid? Saame teha aga seda, mis on meie võimuses – kasutada demokraatliku ühiskonna võimalusi leppida kokku protseduurid, kes ja kuidas kontrollivad.
Toimetaja: Ave-Lii Idavain, Marju Himma