Magavatele hiirtele loodi mõnusad tehismälestused
Prantsuse teadlased on suutnud luua magavate hiirte ajus valemälestusi, mis kannustavad närilisi otsima ärkveloleku ajal naudingutunde ootuses eelneval päeval aju koharakkude poolt kaardistatud ruumi. Katse taga olnud töörühm loodab, et sarnane lahendus võimaldaks kaugemas tulevikus leevendada traumeeriva sündmuse tagajärjel tekkinud posttraumaatilist stressihäiret.
Võimalus, et närilistel kasutatud meetodit saaks kasutada inimeste mälu meelevaldseks muutmiseks, on hetkel väike. Positiivse kohamälestuse loomiseks pidi töörühm jälgima hiirte ajuaktiivsust esmalt ärkveloleku ajal. Uudset keskkonda uurides löövad erinevates ruumipiirkondades viibides laengelema erinevad hipokampuse ajurakud.
Tüüpiliselt seostatakse ajupiirkonda mälu ja õppimisvõimega. Samas tegelevad osa selle neuronitest pidevalt ka ruumi kaardistamisega. Tegu on justkui sisemise GPS-iga, mis annab ajule ja loomale tervikuna aimu, kus ta parasjagu viibib. Nn koharakud tuvastanud teadlased pälvisid sellel aastal ka Nobeli meditsiinipreemia. Nii võimaldas ärkveloleku ajal nähtud aju elektrilise aktiivsuse analüüsimine saada Gaetan de Lavilléloni töörühmal aimu, millised ajurakud milliste ruumiosadega vastavusse seati ja üldisema ettekujutuse näriliste loodud kohaväljast.
Lisaks pidi töörühm valemälestuste loomiseks siirdama näriliste ajju tillukesed elektroodid. Ajurakkude aktiveerumine toob kaasa muutuse nähtavas aju elektrilises aktiivsuses. Sarnaselt võimaldab neuronite elektriliselt mõjutamine need laenglema panna. Üks elektroodidest paigutati eelnevalt valitud koharaku lähistele, teine aga aju mõnukeskusesse. Uinumise järel asus hiirte aju päeval õpitut usinalt kinnistama, mis hõlmab muu hulgas moodustunud seoste tugevdamiseks konkreetsete mälestusega seotud ajurakkude uuesti aktiviseerimist.
Niipea kui töörühm täheldas, et valitud koharakk laenglema lõi, stimuleerisid nad elektriliselt ka aju mõnukeskust. Kui algselt oli mälestus neutraalne ehk erilise alatoonita, siis mõjutatud piirkonnas vallandunud neurotransmitterid panid hiired uskuma, et konkreetses paigas toimus midagi head. De Lavillélon märkaski kolleegidega, et ärkvel olles veetsid hiired mõnusaks muudetud ruumis märgatavalt rohkem aega kui selle teistes osades. Töörühm järeldab sellest, et see on selge märk valemälestuse olemasolust. Isegi kuigi see pole niivõrd detailne kui ulmefilmides nähtu.
Leid annab tuge hüpoteesile, et magades toimuva mälujälgede kinnistamise ajal löövad laenglema samad ajurakud, kui mälujälgede esmakordse tekkimise ajal. Kuigi katsealused hiired läksid magama teises paigas, mida nad eelnevalt uurisid, seostus positiivne alatoon just eelnevalt uuritud ruumipiirkonnaga.
Töörühm loodab, et mälusisude ja nende alatooni muutmine võimaldaks leevendada sügava posttraumaatilise stressi sümptomeid. Samas märgib Laevillélon, et teraapiates sama lahenduse üks-ühele ülevõtmine pole mõistlik. Näiteks mälestus pimedal tänaval millegi umbmääraselt mõnusa kogemisest võiks kannustada inimesi, küll vähesel määral, ent siiski, võtma elu ohtu seadvaid riske.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature Neuroscience.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa