Kas globaalse positsioneerimise süsteemi kasutamine aitab lihtsamalt sihtpunkti üles leida? Tõenäoliselt, muidu poleks ju need rakendused poleks sedavõrd populaarsed.

Kuid mis juhtub GPS-i kasutamise tulemusel meie orienteerumisvõimega? Kas kellegi ütlemised, et nad ei oskagi enam ilma nutiseadmeta õigesti orienteeruda, on lihtsalt päästik tühise vestlusteema elustamiseks? Mõnede teadusuuringute põhjal hakkab paistma, et neil võib tõsi taga olla. Tehniline orienteerumisabi võib muuta selle ürgselt olulise võime nõrgemaks.

Aju talitlusest on teada, et hipokampuse nimeline talituslik osa on vajalik minevikus kogetu leidmiseks, et kasutada seda siis tuleviku simuleerimiseks. Lihtsamalt öeldes aitab hipokampus leida mälust varasemaid kogemusi uute olukordade lahendamiseks läbi nende võimalike lahendite läbimängimise. See on igasuguse õppimisega seotud oluline talitlus.

Õppimine ja ülesannete lahendamine leiavad aset, kui uuele olukorrale rakendatakse seda, mida on varasemalt teada. Uut seostatakse juba mälus olevaga ja sellest saab peagi uus kogemus. Täiesti uues olukorras olles võime luua seose varasemaga üpris juhuslikult ja huupi, et luua kasvõi natukenegi korrastatud lähtekoht. See võib olla tuttava olukorra üldistav rakendus metafoori näol või puhas spekulatsioon, mida siis kogemuste lisandudes korrigeeritakse.

Teisalt on paljud uudsed olukorrad ikkagi seotud mingil moel varasemate kogemustega. Teada on, et uue olukorra kogemine on eelduseks mälust millegi leidmisel. Teada ei ole, kuidas toimub mälust just selle olukorraga sobivate varasemate teadmiste otsimine ja rakendamine tuleviku simuleerimiseks.

Kõikidel liikuvatel loomadel on oluline tulla toime orienteerumisega uutes keskkondades. Võõras keskkonnas edasi liikumiseks luuakse peas teatud hulk võimalikke liikumisradu, mida määravad varasemad teadmised keskkonnast üldisemalt ja eriti selle topoloogiast. Hipokampuses paiknevad ruumi omadusi tajuvad nn asukoha rakud, mille ülesandeks arvatakse olevat luua teadvuses kujutlus ruumist, mida siis naabruses olevatesse närvirakkudesse jooksva informatsiooniga koos rakendatakse asukoha analüüsimiseks.

Paralleelselt käiakse mälust otsimas fragmente varasematest teadmistest. Nii siis püüabki aju hoolitseda selle eest, et loom väldiks valikuid tehes valesid ja ohtlikke radu.

Inimlooma osas on hea näide Londoni taksojuhid, kes peavad enne litsentsi saamist selgeks õppima umbes 25 000 tänava ja 20 000 tähelepanuväärse maamärgi asukoha ja demonstreerima nende vahel liiklemist teooriaeksamil. Sellest musta takso juhtimise õiguseks veel ei piisa, sest õppesõidu korras on vaja läbida veel umbes 75 000 kilomeetrit sõidupraktikat.

Mõni aasta varem eksami edukalt sooritanuid taksojuhte uurinud Londoni ülikooli teadlased leidsid, millises ajuosas need tänavavõrgu teadmised talletuvad, kuna see paik ajus osutus taksojuhtidel tavakodanikest suuremaks. Teedevõrgustiku õppimine suurendas hipokampuse hallolluse mahtu.

Värskeim aju ja orienteerumise võimekuse uuring tehti samuti Londoni ülikooli kolledži eksperimentaalse psühholoogia teadlaste poolt. Seekord uuriti, mis toimub tavalise kodaniku peas uues kohas orienteerumisel. Uuringus vaadeldi eraldi GPS-iga ja ilma selleta orienteerumist. Leiti, et elektroonilise abita aktiveerusid vabatahtlike ajus nii hipokampuse kui ka pikemaajalise mäluga seotud otsmikupiirkonnas asuvad keskused. GPS seadme kasutamise ajal kaardi instruktsioone jälgides seda ei juhtunud.

Paistab, nagu üks uuringu korraldajatest tõdes, et GPS seadme kasutamise ajal kaotab aju huvi meid ümbritsevate tänavate vastu. Nähtusel võib pikaajalise kasutuse tulemusel olla iseseisvat orienteerumisvõimet halvendav efekt. Liikuvate loomadena vajab aju keskkonnaga suhtlemise jätkuvat treenimist, et see oskaks valida õigema tee. Järelikult on õigus neil kes ütlevad, et "vaata kah enne, kuhu lähed!"

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.