P. sandersi fossiil leiti Lõuna-Californiast juba 1983. aastal, ent seda polnud kuni viimase ajani ametlikult kirjeldatud. Lisaks polnud päris kindel, kui suur lind ikkagi oli ja kuidas see üleüldse õhus püsis. Daniel Ksepka lähtus kolleegidega P. sandersi keha proportsioonide ja tiibade mõõtmete määramisel linnu koljust ning säilinud tiiva- ja jalaluudest.

Nii suutsid nad luua ka arvutimudeli, mis võimaldas hiidlinnu lendu mudeldada. Ksepka leidis, et tõenäoliselt võimaldasid pikad ning tippudest oluliselt kitsenevad tiivad nende otstes tekkivate õhukeeriste suurust vähendada, misläbi oli ka õhutakistus oluliselt väiksem.

Sarnaselt tänapäeval elavatele albatrossidele pidid linnud õhus püsimiseks lehvitama tiibu suhteliselt harva. Märgatavalt suuremaks katsumuseks oli väikeste jalgade tõttu üleüldse õhku tõusmine. Ksepka oletab kolleegidega, et lind kasutas mäenõlvade ja vastutuule abi.

Pikka aega arvati, et linnud, kelle tiibade siruulatus viit meetrit ületab, pole üleüldse lennuvõimelised. Ent kirjeldatud fossiil näitlikustab, et see ei vasta siiski tõele. Lisaks, kuigi 25 miljonit aastat tagasi elanud P. sanders on kõigist tänapäeval elavatest lindudest oluliselt suurem, ei ole liik siiski suurim lennuvõimeline liik, kes kunagi Maal elanud. Suurima tänaseks leitud pterosauruse Quetzalcoatlus northropi tiibade siruulatus oli kuni 11 meetrit.

Leidu kirjeldatakse Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.