Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste Sotsiaaluuringute Keskus võttis fookusesse Ida-Virumaa tööturu ning sealsete inimeste ümberõppe ja oskuste omandamise. Analüüs oli osa laiemast Euroopa Liidu projektist Skills2Capabilities, mille eesmärk on viia tööjõu oskused vastavusse tööturu tegelike vajadustega. Kahekümne kaheksa eksperdiga tehtud poolstruktureeritud intervjuud avasid roheülemineku telgitaguseid: kuidas vajalikke oskusi päriselt arendatakse ja mis seda takistab.

Intervjueeritute seas oli nii poliitikakujundajaid, kohaliku avaliku sektori esindajaid, tööandjaid, haridusasutusi kui ka ametiühinguid. Teravaim probleem, mis intervjuudest välja tuli, oli roheüleminekuga paralleelselt toimuv üleminek eestikeelsele haridusele. Eksperdid ei vaielnud vastu rohe- ega keeleülemineku eesmärgile, kuid tõid esile praktilisi takistusi kahe reformi samaaegses elluviimises.

Keel kui oluline tulevikuoskus, aga praegune takistus

Roheüleminek nõuab ekspertide hinnangul lisaks tehnilistele oskustele ka uut mõtteviisi ehk nn tulevikuoskusi. "Uue aja töötajalt" eeldatakse tehnilist taiplikkust – olgu selleks oskus juhida automatiseeritud seadmeid või mõista rohetehnoloogiaid, näiteks taastuvenergiat ja keskkonnasäästlikku tootmist.

Haridus- ja töövaldkonna esindajate sõnul on tehniliste oskuste kõrval sama kriitiliseks muutunud aga ka inimese isikuomadused: analüüsivõime, paindlikkus ja oskus iseennast tõhusalt juhtida. Võib-olla suurim väljakutse on siin psühholoogiline, sest tuleb kohaneda ideega, et elukestev õpe on uus normaalsus.

Kõige selle taustal tõid avaliku sektori ja haridusjuhid kriitilisena välja ka keeleoskuse. Ilma eesti ja inglise keeleta on ligipääs uuele infole ning tehnoloogiale piiratud. Paraku on just see barjäär Ida-Virumaal praegu kõige raskemini ületatav.

Euroopa Liidu Õiglase Ülemineku Fondi (ÕÜF) toel on Ida-Virumaale suunatud 353 miljonit eurot eesmärgiga leevendada süsinikintensiivsest põlevkivisektorist väljumise sotsiaalmajanduslikke mõjusid, muu hulgas läbi ümberõppe. Fondi toetusel on loodud uusi tasemeõppe õppekavasid kutse- ja kõrghariduses, aga ka hulgaliselt täiendkoolitusi, mis on suunatud eeskätt põlevkivisektorist lahkuvatele töötajatele. Eestikeelsele haridusele üleminek tingib aga selle, et enamus ÕÜFi ümberõppekoolitusi toimuvad eesti keeles. 

ÕÜF-i juhtmõte on, et üleminek kliimaneutraalsele majandusele peab toimuma viisil, mis on õiglane ja kaasav ning ei jäta kedagi kõrvale. See saab toimida aga juhul, kui meetmed on kättesaadavad inimestele, kellele need on mõeldud.

Haridusvaldkonna intervjueeritav: "Aga just need tulevikuoskused või üldoskused või üldpädevused on tegelikult need, mida on vaja. Kasvõi kohanemisvõime. Kõik see, mis on seotud valmidusega: elukestva õppega, valmidusega vajaduse korral asju juurde õppida või ümber õppida. Jälle ma arvan, et seda ei saa kitsendada, et ütelda, et see on ainult rohepöörde kontekstis nii. Aga ma ütleks, et see on väga paljuski üldse sellise õpetamise ja täienduskoolituste ja selles raamistikus hästi oluline."

(Ümber)õppijate puudulik keeleoskus

Esimene suur murekoht on praegused Ida-Virumaa põhikoolilõpetajad. Viletsa eesti ja inglise keele oskusega noorel on raske läbida tehnilist õpet eesti keeles või osaleda rahvusvahelistes vahetusprogrammides, mis inglise keele oskajate roheoskusi toetama peaksid. Siin moodustavad rohe- ja keeleüleminek noortele ja õppeasutustele vähemalt järgmisteks aastateks ajaloolistest põhjustest tuleneva probleemide segapuntra, mida ilmestab ebakindlus tuleviku ees.

Seega võib tekkida olukord, kus lühiajaliselt on venekeelsel noorel keeruline kutset omandada. Ebavõrdsus eesti ja vene emakeelega õppurite vahel süveneb sellega veelgi. Puuduliku keeleoskuse tõttu õpingud pooleli jätnud noorel ei ole võimalik oma oskustega ka kohalikku tööturgu rikastada. Teine haavatav sihtrühm, keda ümberõppele ligipääsetavus otseselt mõjutab, on endised ja praegused põlevkivisektori töötajad. Neist paljud ei valda õppimiseks vajalikul määral eesti keelt.

Keele rolli ümberõppes nähakse aga Ida-Virumaal väga erinevalt. Haridusasutuste ja osa poliitikakujundajate hinnangul on eesti keeles õppimine töötajale pikas perspektiivis selge eelis, mis avardab töövõimalusi ning vähendab sõltuvust ühest konkreetsest tööandjast. Nende sõnul annab keeleoskus inimesele liikuvuse ja valikuvabaduse, mida venekeelne töökeskkond seni piiranud on.

Kohalikud tööandjad ja ametiühingute esindajad kirjeldavad aga olukorda märksa murelikumal toonil. Nende hinnangul pole realistlik eeldada, et keskealine kaevur, kes on aastakümneid töötanud venekeelses kollektiivis ja eesti keelt igapäevaselt ei kasuta, suudab omandada uue tehnilise eriala võõrkeeles. Sellisel juhul ei muutu keel mitte võimaluseks, vaid barjääriks, mis tõrjub inimese hoopis tööturult eemale.

Tööandjad: keel või tehnilised oskused?

Praegune tööstusettevõtete keskkond Ida-Virumaal on valdavalt venekeelne. Intervjuudes rõhutasid erinevate tööstusettevõtete esindajad, et nende vaates pole inimese tööle võtmise esmane kriteerium töötaja eesti keele oskus, vaid erialane pädevus. See ei ole põhimõtteline vastuseis eesti keelele, vaid äriloogika. Eesti keele nõue kutseõppes tähendab nende sõnul aga seda, et tehniliste erialaoskuste omandamine jääb nõrgaks, mis mõjutab omakorda nii tööohutust kui ka tõhusust.

Rahvusvahelise taustaga ettevõtete jaoks on aga töökeeleks tihti inglise keel, mis teeb samuti eesti keele nõude igapäevase toimimise seisukohast ebavajalikuks. Eesti keele puudulikku oskust näevad tööandjad kui riigi varasemat tegematajätmist, mis tähendab tööandjale kulukaid erialaseid sisekoolitusi või tehniliste dokumentide pidevat tõlget vene keelde.

Kohalik ettevõte: "Ja muidugi, minu arvates on riik teinud otsuse minna täielikult üle eesti keelele, mis on suurepärane, ma mõistan riiki, ma mõistan, miks nad tahavad kogu õppetöö läbi viia eesti keeles, sest on vaja säilitada keel, arendada seda keelt. See on mulle arusaadav. See on selle rahva identiteet. Aga teisest küljest, kui me küsime: kelle jaoks me õpetame? Kas me õpetame riigi jaoks, et inimesed lihtsalt oskaksid eesti keelt, või õpetame äri jaoks, et inimesed saaksid äri alustada ja riigile maksude kaudu tulu tuua?"

Muud mured: demograafia ja spetsialistide nappus

Keeleoskuse kõrval kirjeldasid kõik eksperdid ka praktilisi takistusi, mis teevad ümberõppe töötava inimese jaoks keeruliseks. Peamine sihtrühm on sageli vahetustega ja füüsiliselt nõudlikul tööl käiv inimene. Selle rühma puhul ei ole aga realistlik eeldada suutlikkust pärast tööpäeva samaaegselt õppida veel eesti keelt ja omandada keerulisi tehnilisi oskusi. Poliitikakujundajate ja haridusasutuste sõnul leidub ka tööandjaid, kel pole tahtmist, võimalust või harjumust oma töötajaid koolitusele lasta. 

Kutseharidusega seotud eksperdid tõid suure murekohana välja õpetajate nappuse, mis omakorda tekitab olemasolevatele õpetajatele ülekoormuse. Spetsialiste, kes valdaksid nii praktilisi erialaoskusi kui ka eesti keelt nõutud tasemel, on Ida-Virumaal väga keeruline leida. Üldise rahvastiku kahanemise valguses märkisid haridusvaldkonna esindajad, et paljud noored lahkuvad sageli Ida-Virumaalt mujale õppima ja nad ei pruugi hiljem piirkonda naasta. See süvendab regionaalset kvalifitseeritud tööjõu puudust.

Samuti teeb haridusvaldkonna esindajatele muret info puudumine: kuna ei ole täpselt selge, millised töökohad roheülemineku käigus piirkonda tekivad, on hetkel keeruline anda õppijatele ja ümberõppijatele piisavalt konkreetseid suuniseid. 

Haridusvaldkonna esindaja: "Ma ütlen ausalt ja otsekoheselt: Haridusministeerium on meile kaika kodaratesse pannud, sest mul ei jää enam õpetajaid alles. Ka need õpetajad, kes mul alles on jäänud – me kõik oleme stressis, me kõik oleme läbi põlenud, meil on hull koormus, meil on 1100 kontaktõppetundi, minu õpetajatel on kõigil 1100 kontaktõppetundi aastas. Kui 880 on norm, siis mul ei ole õpetajaid vähem kui tuhat õppeaasta jooksul."

Ajalooline kogemus ja üldine usaldamatus

Roheüleminekusse suhtumise kujunemist mõjutab tugevalt ka Ida-Virumaa varasem kogemus tööstuslike ja poliitiliste muutustega. Eeskätt viitasid eksperdid 1990. aastate alguse üleminekule. Nõukogude Liidu lagunemise järel suleti või restruktureeriti suur osa tööstusettevõtetest, kadusid kümned tuhanded töökohad ning piirkonna majanduslik ja sotsiaalne turvatunne nõrgenes järsult.

Sellele järgnesid 2000. ja 2010. aastatel mitmed põlevkivitööstuse ümberkorraldused, sealhulgas kaevanduste ja tootmisüksuste sulgemised, tehnoloogine kaasajastamine ning masskoondamised.

Mitmed eksperdid rõhutasid, et neid muutusi iseloomustas sageli ebapiisav kommunikatsioon ning üldine tunnetus, et otsuseid tehakse väljaspool Ida-Virumaad ja tegelikku kohalikku konteksti arvestamata. Reformid tähendasid praktikas paljude inimeste jaoks töökohtade kadu, sissetuleku vähenemist ja ebakindlust tuleviku suhtes.

Mitmed intervjueeritud tõid välja, et need kogemused võivad luua pinnase, kus ka praegust roheüleminekut tajutakse kui väljast juhitud protsessi, mille eesmärgid ja praktilised mõjud ei ole kohalike jaoks piisavalt selgelt lahti seletatud. Kui inimesed ei mõista, millised töökohad täpselt tekivad, ning ümberõpe ei paku samasugust turvatunnet nagu pikaajaline töö põlevkivitööstuses, võib algne huvi asenduda skepsisega. Varasemad kogemused mõjutavad seda, kui palju usaldatakse praegust protsessi, mis nõuab tihedat koostööd.

Kohalik ettevõte: "Kui ma suhtlen meie kohalike ettevõtjatega, kuulen ma palju kriitikat valitsuse aadressil. Aga kui nad meie juurde tulid ja need samad ettevõtjad istuvad laua taga ja neilt küsitakse: "Öelge, kuidas teil elu läheb?" – "Oi, meil läheb kõik suurepäraselt. Te võtate vastu nii mõistlikke ideid... suur tänu teile." Ja mina olin ainus, kes ütles, et mul on muret konkurentsivõime pärast üldiselt. Ainus. Kõik teised laulsid kiidulaulu."

Mida eksperdid ise vajalikuks peavad

Uuringus intervjueeritud ekspertide hinnangul ei peitu Ida-Virumaa peamised probleemid mitte roheülemineku eesmärkides, vaid selle elluviimises. Nende sõnul vajab kutsehariduse keeleüleminek paindlikumat lähenemist, mis arvestaks õppijate vanuse, varasema hariduse ja keeleoskusega. Samuti peavad nad vältimatuks keeleõppe ja erialase õppe tihedamat sidumist, et kaks paralleelset üleminekut ei muutuks omavahel konkureerivaks koormaks.

Lisaks rõhutavad intervjueeritud eksperdid tööandjate varasemat ja sisulisemat kaasamist, et koolitused vastaksid tegelikele töökohtade vajadustele. Üha enam nähakse lahendusena ka töökohapõhist ja paindlikku ümberõpet, mis võimaldaks õppida ilma tööturult täielikult taandumata. Küsimus ei ole seega selles, kas rohe- ja keeleüleminek on vajalikud, vaid hoopis selles, kas neid on võimalik ellu viia nii, et need ei muutuks paljude Ida-Virumaa inimeste jaoks ületamatuks tõkkeks.

Ida-Virumaa roheüleminekut ja ümberõpet puudutava uuringu viisid rahvusvahelise projekti Skills2Capabilities raames Eestis läbi Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste sotsiaaluuringute keskus ning projekti teadlased Eeva Kesküla, Joanna Kitsnik ja Riste Lehari.