Ühtlasi heidab Põhja-Poolas asuva Linje soo 12 meetri paksune turbakihistu valgust ligi 11 500 aasta pikkusele kliimaajaloole. Tegu on Kesk-Euroopa ühe paksema ja järjepidevamalt ladestunud turbakihiga. Uurimistöös osalesid ka Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi teadlased.

"Linje soo turbakihtides on talletunud detailne n-ö arhiiv alates Põhja-Euroopa viimase jääaja järgsest ajast kuni tänapäevani. See võimaldas uurida, kuidas muutusid aastatuhandete jooksul nii sootaimestik kui ka kodaamööbide liigiline koosseis," selgitas Tallinna Tehnikaülikooli doktorant-nooremteadur Eliise Poolma.

Kodaamööbid on niiskuslembesed ainuraksed, kelle tugev koda säilib turbakihtides üllatavalt hästi. Nii kodaamööbid kui ka sootaimestik reageerivad veetaseme muutustele. Neist esimeste põhjal saab veetaseme kõikumisi rekonstrueerida sentimeetri täpsusega.

18. sajand tõi muutuse

Teadlaste analüüs näitas, et veetase Linje soos on olnud erakordselt stabiilne. "Kodaamööbide kooslus püsis muutumatuna enam kui 11 000 aastat ja ka keskmine veetase oli kõrge. Vesi asus soo pinnast keskmiselt vaid umbes kaheksa sentimeetri sügavusel. Lühiajalised veetaseme langused, kuni 15 sentimeetri sügavuseni, vähendasid mõne domineeriva liigi ohtrust, kuid endine tasakaal taastus kiiresti," sõnas Eliise Poolma.

Turbasammalde liigid vaheldusid seevastu pigem tuhandete aastate kaupa, jälgides üleilmsete järskude kliimamuutuste rütmi. Turbasambla liikide põhjal eristusid selgelt niiskema kliimaga vara- ja hilis-holotseen ning kuivem kesk-holotseen.

Nooremteaduri sõnul muutus kõik 18. sajandil, kui inimese mõju soos ja selle ümbruses suurenes. "Soo ülemistes kihtides on näha kuivendamise ja endise turbakaevanduse jälgi. Majandustegevus lõpetati küll juba 1901. aastal, kuid kraavid, mis maastikul siiani näha, olid avaldanud selleks ajaks juba ulatuslikku mõju," selgitas Poolma.

Ülemise turbakihi kodaamööbid viitavad viimastel aastakümnetel suurtele veetaseme kõikumistele, mille käigus on veetase korduvalt langenud sügavamale kui 20 sentimeetrit. Ka taimestikus on toimunud märgatavad muutused. Üle 9000 aasta domineerinud turbasamblad on soontaimedega, eriti sookailuga üha tugevamas konkurentsis.

Linje soo on tänapäeval looduskaitse all ja seda kasutatakse ka katsealana kliimamuutuste mõjude uurimiseks. Sinnasamasse rajatud avatud minikasvuhooned matkivad temperatuuri tõusu ja veetaseme muutmisega jäljendatakse põuda.

"Nüüd, kui teadlastel on ülevaade selle paiga täielikust ajaloolisest profiilist, saab katsete tulemusi tõlgendada palju täpsemas kontekstis. Näiteks on leitud, et kõrgemad temperatuurid ja madalam veetase soodustavad soontaimede pealetungi ja turbasammalde osakaalu vähenemist," tõdes Poolma.

Nooremteadur lisas, et muutused võivad toimuda juba paari aastaga ja sama mustrit on näha ka uuritud turbaprofiilis.

Sajanditagune inimtegevus jättis jälje

Linje soo lugu näitab, et looduslikus seisundis, paksu turbakihiga soo on võimeline kohastuma äärmuslike kliimaperioodidega. Isegi kesk-holotseenis umbes 7600 aasta eest, kui Kesk-Euroopa oli looduslikult soojem kui praegu ja soos esines ulatuslikke põlenguid, suutsid turbasamblad kiiresti taastuda ning seeläbi taastus ka soo võime siduda süsinikku.

Värskes uuringus pidid teadlased tõdema, et enam kui saja aasta tagune inimtegevus jättis märksa püsivama jälje. "Pärast kuivendamist, kaevandamist ning hilisemat omasoodu taastumist ei ole soo ökosüsteem täielikult paranenud. Kuigi turvas ladestub endiselt, viitavad märgid, et ökosüsteem on stressis ja muutumas," nentis Eliise Poolma.

Seega suudavad rikkumata, looduslikud sood säilitada oma tasakaaluseisundit ka kliima soojenemise tingimustes, ent inimtegevuse mõjust ei parane nad sama kergesti.

Teadustöö ilmus Euroopa Geoteaduste Liidu (EGU) väljaandes Climate of the Past.