Üldiselt on põhjaranniku inimesed ja puhkajad kogenud suvist apvellingut (inglise keeles upwelling, eesti keeles ka süvaveekerge või uhkvool), mis võib langetada suplemiseks sobiva veetemperatuuri äkitselt 8–10 kraadi peale või mõnikord isegi veelgi madalamale. Ilm on sealjuures ilus, soe ja päikseline. Põhjuseks ongi püsivate idakaarte tuulte põhjustatud süvaveekerge. 

Nähtuse tekkeks peab põhjapoolkeral tuul puhuma rannaga paralleelselt nii, et tuule suunas vaadates jääb rannik vasakule. Piki rannikut puhuv tuul põhjustab rannikuga paralleelse pinnahoovuse, mis Coriolise jõu mõjul üritab pöörduda liikumise suunast paremale.

Rannast eemalduva pinnavee asendamiseks tekib süvavee ülesvool. Uhkvool avaldub kõige selgemalt pikkadel sirgetel rannalõikudel. Mida tugevam ja püsivam on tuul, seda võimsamalt see konveier töötab. Merelahtedes võib uhkvoolu põhjustada ka rannajoonega risti puhuv maatuul.

Süvaveekerget on peetud just suviseks nähtuseks, mis definitsiooni järgi kergitab pinnale soolasema ja külmema süvakihtide vee. Kuna talvel on vesi enne jäätumist niigi külm, siis ehk pole see protsess talvel aktuaalne? Aastal 2021 ajakirjas Oceanologia avaldatud teadusartiklis võtsin kokku Letipea neeme ja Suurupi poolsaare juures tehtud okeanograafilised mõõtmised, mis selgitasid talvise uhkvoolu tekkemehhanismi ja mõju jäätingimustele. 

Selgus, et ka talvel on põhjuseks ikkagi piki randa puhuv ida- või kirdetuul. Sellega kaasnev pakaseline ilm püüab ühelt poolt mere pinnakihti külmumistemperatuurini maha jahutada. Teiselt poolt hakkab apvellingu käivitatud tsirkulatsioon sügavamatest kihtidest soolasemat, aga ka suhteliselt soojemat vett üles tooma. Tavaliselt umbes 2–4-kraadine vesi ei pruugi tunduda just eriti soe, kuid sellest piisab, et hoida meri jäävabana.

Praegu näemegi, et jääga on kaetud madal Väinameri ja Pärnu laht ning ka Soome poolel liigub jääpiir jõudsalt avamere suunas. Põhja-Eesti rannikul oleks jää tekkeks vaja aga lisaks külmale ilmale, et ka kirde-, ida- ja kagutuuled maha rahuneksid või asenduksid läänekaarte tuultega.

Ajaloolistelt jääkaartidelt paistab muide, et Eesti pool Soome lahest külmub enamasti hiljem kui Soome rannik. Juba tsaariajal teati, et Tallinna ja Paldiski sadamad olid suhteliselt jäävabad ja seetõttu sobisid hästi sõjasadamateks. Sellise anomaalia üht olulist põhjust ehk tundlikkust talvise süvaveekerke suhtes ei teatud aga käesoleva ajani, kuigi sellist olukorda esineb meil praeguseks keskeltläbi igal teisel talvel.

Talvise sooja apvellingu teiseks, praegugi nähtavaks tagajärjeks on nn mereefekt (ka lahe- või järveefekt), mis toob kaasa tugevamad lumesajud. Temaatikat käsitles põhjalikmalt ajakirjas Baltica avaldatud teadusartikkel.

Teatavasti on Eestis lumekiht tavaliselt kõige paksem Haanja ja Otepää kõrgustikul. Näiteks 15. jaanuari seisuga oli see aga keskkonnaagentuuri andmetel kõige paksem põhjarannikul või mitte kaugel merest – Tallinnas (30 cm) ja Väike-Maarjas (29 cm). Põhjuseks on mõni aeg tagasi põhjast ja kirdest üle jäävaba ning suhteliselt sooja mere puhunud külm ja tugev tuul.

Põhjast Soome lahe kohale saabunud külm õhk ammutas jäävabalt veepinnalt soojust ja niiskust. Kõrgemale tõustes ja külmade õhukihtidega suurde kontrasti sattudes vallandas see allatuulerannal, Eestis, ohtrad sademed. Üldiselt võib sademete tekkeks olla mitmeid mehhanisme. Niipea kui näeme, et Põhja-Eestis on lund rohkem kui Lõuna-Eesti kõrgustikel, võib aga kahtlustada järveefekti panust.